:format(webp)/nginx/o/2022/03/14/14426240t1h15b0.jpg)
“Esimesed nädalad on kulunud meie kooli õppima tulnud ukraina laste usalduse võitmiseks, neile turvatunde tekitamiseks, samuti vaba aja tegevuste leidmiseks,” kirjeldab oma tööd ukraina õpilaste tugiisik ja eesti keele õpetaja Tatjana Piht.
30 uut särasilmset sõpra Hariduse koolis
Alguses tuli minu juurde sotsiaalpedagoog Inga Teär, siis õppejuht Marek Schapel ja seejärel direktor Viljar Aro, kes tõid mulle sõnumina üllatuse: ukrainlased tulevad. Me ei teadnud, kui palju neid tuleb, aga nad tulid. Esimesed – Saša, Maša, Anna ja Artjom. Oli väga põnev, sai palju naerda, lapsed olid püüdlikud, tublid.
Juba õpivad ukraina lapsed eesti keelt, selles on nad väga tragid. Minu õlul ongi eesti keele õpe ja vaatan, et neil vabal ajal midagi teha oleks. Lapsed käivad jalgrattatrennis, ujumas, võrk- ja jalgpallitrennis, kunstiringis, Semiiris käisime tantsutrenni vaatamas ja akrobaatikatreeninguga tutvumas, samuti uudistamas võimlemisklubi Pärl tegemisi.
Meie huvijuht Arti Allmägi aitab samuti neile lastele huviringe leida, uurib judo- ja kergejõustikutreeningutel osalemise võimalusi. Kehalise kasvatuse õpetaja ja korvpallitreener Enn Laanemäe tegeleb sellega, et huviline laps saaks korvpalli mängima.
Meie enda õpetajad ongi suureks abiks. Ilma nendeta oleks raske!
Olen meie ukraina lapsed omavahel tuttavaks teinud ja loonud neile võrgustiku, kus suuremad aitavad väiksemaid. Seda nii tundides kui ka pärast kooli. Näiteks suuremad aitavad väiksematel koolist ilusti koju minna ning n-ö vanad tegijad kaasavad uusi huviringidesse.
Minu päev algab enamasti hommikul kell seitse esimeste telefonikõnedega ja lõpeb õhtul kümne ajal, taas kõnedega. Sõjapõgenikud on mind omaks võtnud, me suhtleme. Paar päeva tagasi helistati just rõõmusõnumiga, et meil siin sündis ukraina beebi.
Ka laste vanematele pakun tuge, sest ka nende hirme on vaja leevendada. Siinsete perede elutingimused on erinevad – kes elab üürikorteris, kes hotellis, kes alles otsib murelikult elukohta. Paraku on nii, et kui ukrainlane helistab korteri üürimiseks, pannakse toru ära. Mina aitan neid, räägin eesti keeles, vastan kuulutustele. See on keeruline, sest soodsaid üüripindasid lihtsalt ei ole. See on murekoht. Samas on paljud naised juba töö leidnud ja saavad nii oma elu stabiilsemaks muuta.
Emotsionaalselt on muidugi raske – kõik see, mida nad on pidanud üle elama... Aga olen ülimalt õnnelik, et mul on 30 uut särasilmset sõpra!
Lugu ilmus Kuressaare Hariduse kooli ajakirjas Haridusvaat