SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Nii ongi, iga okas loeb

Neeme Korv Foto: Erakogu

Seista koos oma üksusega suurõppuse Siil meid puudutanud osa lõpurivistusel oli uhke küll. Tunne, et oled midagi ära teinud ja nüüd elevil kojuminekust pärast kaht nädalat. Sinine-kollane “Slava Ukraini” aplikatsioon varrukal solidaarsuse märgiks. Päike selges taevas, justkui kinnitus soojale sisetundele

Jah, pole kahtlust, enesekindlus kasvas. Kamraadid olid parimad. Lahendasime mitmeid keerulisi ülesandeid konfliktideta. Paranes organisatsiooni koostöö ja üksteisemõistmine – mida erinevad allüksused olukordade puhul teevad ja kuidas. Ent ometi tajusin pidulikus lõppakordis ka midagi rusuvat.

On palju korratud, et pärast 24. veebruari, kui Putini-Venemaa alustas sõda Ukrainas, pole maailm meie ümber enam endine. Seda on korratud, aga me kordame ikka ja jälle üle, sest see lihtsalt on nii kuratlikult tõsi.