Minu armas saarte murre ⟩ Sokipõisel pagi all

Ann Katarina Meri. Foto: Erakogu

“Kui saarlane pikalt Mandri-Eestis või välismaal aega veedab ja seejärel tagasi kodusaarele jõuab, tekitavad nii mõnedki asjad hinge toredalt sooja äratundmise. Vaikus. Rohelus. Kadakad. Ja muidugi see kena laulev Saaremaal kõneldav keel,” kirjutab saarlane Ann Katarina Meri, Toimetaja tõlkebüroo sisulooja ja tõlkija.

Minu Saaremaa naabrid teevad hommikuti kohvi, jalutavad pidžaama väel ja kohvitass käes, üle tänava ning hakkavad meiega mõnusas ja laulvas saare kõnepruugis igapäevaelust rääkima. Nende jutt kõlab alati nii, nagu oleks neil aega terve maa ja ilm ning ükski mure poleks nende jaoks liiga tõsine.

“Ei me pole teand’, et tuhlid nönda muljutud olid,” võivad nad öelda, hääl pehmelt tõusmas ja langemas nagu Läänemere lained. Või: “Vötsime eila löpuks kätte ja lappisime puud ära.”