/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2020/04/15/13055667t1hc478.jpg)
Muhu rahvariideseeliku äraviskamine on kindlasti kole ja laiduväärt tegu. Loodetavasti ei tehtud seda teadlikult ja meelega, vaid teadmatusest.
JUHTKIRI ⟩ Pärandi hoidmine ‒ lõppematu töö
Ilmselt võiski “siiliku” ära visanud inimese mõttekäik olla selline nagu käsitöömeister Jaana Reissaar tänases lehes arutleb: vana ja ajahambast puretud riideese, millega pole midagi peale hakata. Kui ikka vana kraami täis maja on vaja tühjaks saada, pole pikka mõtlemist. Millele kasutust ei leia, see prügimäele.
Tegelikult me ei tea, kui palju esivanemate oskusi ja traditsioone sel viisil kaduviku teele läinud on ning ka praegu ja edaspidi läheb. Arvatavasti mida aeg edasi, seda rohkem.
Siin peame kõik peeglisse vaatama. Pärandi tähtsustamine on töö, mida inimesel tuleb õppida ja mida talle õpetada maast madalast.
Jutt pole üksnes rahvarõivastest, vaid pärandist üldiselt. Olgu selleks kasvõi Kandla ja Jõempa küla meeste tehtud toolid, millest samuti tänasest Saarte Häälest lugeda võite. Või siis rahvaviisid, mida heliloojad kaasaegsesse vormi panevad.
Pärandi hoidmine on ka selle tähtsuse selgitamine. See aga on otsata töö.