Kunagiste merekarude seiklusrohked aastad Aafrikas ja Kanaari saartel

Peeter Laum, Oskar Jõgi ja Rein Sepp Kuressaare jahisadamas. Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Pane nüüd oma aparaat kinni, ma räägin veel ühe loo, ütles elupõline meremees, kes kunagiste kolleegidega Saarte Hääle vestlusringis osales.

Leheneeger (tõsi, sellist sõna ei tohi nüüd enam kasutada, aga enda kohta ju ikka võib) tegi näpuka ja nii see lugu diktofoni mälukaardile jäi. «Meie pundis oli Kiitsaka Mats (nimi muudetud – A. L.). Vana oli pidevalt kadunud. Kolm-neli päeva olime täitsa mures. Matsi pole. Aga ükskord tuttav pigi rääkis, et üks valge mees jaurab ühes onnis. Läksime vaatama. Vana oligi seal, käsi ümber musta naise kaela ja pudel nina ees ning laulavad. Mats ütles, et Eestisse ta enam ei tule, võtab endale siit uue naise,» pajatas elumehega koos Angolas rannavetekalureid koolitanud saarlane.

Kaugetel püügivetel ja kaldapealsetel on saarlastest kalameestega juhtunud mõndagi põnevat. Ookeaniavarustel suuri koguseid välja traalinud kalurid pidid baaslaevadele kala üle andmiseks välja näitama nutikust. Kui palju head-paremat kraami baaside kaptenid traalimeestelt said, seda ei oska keegi arvata. Defitsiitseid sööke-jooke, isegi hõbekette tuli «kinkida» selleks, et traallaevade kaptenid saaksid kala kohe üle anda. Kui traalimehed jätsid baasimehed nännist ilma, tuli neil vahel päevi järjekorras oodata ja tihti piirati ka üleantavate koguste mahtu. See aga tähendas seda, et püütud kala tuli tonnide kaupa merre tagasi lasta.