Mitu uut talu mahub Koguvasse?

Koguva küla Foto: Liis Treimann

"Paljude jaoks on Koguva kuulus kaluriküla, muuseum, turismisihtkoht ja vaatamisväärsus, millega seotult valmisid kultusfilmid "Siin me oleme" ja "Mehed ei nuta". Kuigi kohalike jaoks on turism tähtis elatusallikas, on siiski tegu eelkõige elukeskkonnaga, mis vajab arenemist ja arendamist," kirjutab muinsuskaitseameti Saaremaa nõunik Liis Koppel.

Koguva vajab arenemist ja arendamist, nagu see on toimunud juba aastast 1532, mil siinsele talurahva vanemale Hanskele läänistati kahe ja poole adramaa suurune vabatalu. Hanskele kuulunud vabatalu Koggi jagunes hiljem tema järglaste vahel, kes säilitasid oma privileegid, kuid olid kohustatud posti vedama. Postiveo kohustusest vabaneti alles 1894. aastal. Selleks ajaks oli Koguvas rajatud kaheksa Hanske järglaste talu, mille elanikud olid perekonnanimede panekul saanud nime Schmuul. Lisaks elasid kolmes talus veel Suuremõisa talupojad. Tänaseks on Koguva külas 22 talukompleksi ligi 100 hoone ja paarikümne püsielanikuga.

Koguva on Eestis kõige paremini säilinud külaansambleid, mille miljööväärtuse loovad sumbküla planeering, looklevad kuni poolteise meetri kõrgused kiviaiad ja nendega ääristatud külatänavad, rookatustega palkhooned ning põlispuud. Sumbkülale omaselt paiknevad talud tihedas kobaras põldude ja karjamaade keskel. Selle on tinginud muistsed maakasutusviisid ning talude vahel kuni 1930. aastateni püsinud tihedad sidemed ühiskarja- ja heinamaade ning lapimaadest põldude näol. Looduslikud kivised olud kujundasid sumbkülale rohked kiviaiad. Paene raskesti läbitav pinnas kujundas aga vähese arvu veevõtukohti, mis eeldas küla kujunemist kontsentreeritud alale. Tänaseks säilinud põhiline hoonestus pärineb aastatest 1880–1930 ehk traditsioonilisest külaühiskonnast. Vanad paadid kiviaedadel kõnelevad rannarahva elulaadist.