JUHTKIRI ⟩ Alati pole appihüüdeist kasu

Pildil kargud. Foto: Margus Ansu

Teada-tuntud ütlus kodu kui kindluse kohta ei pruugi alati paika pidada. Sest paraku ei pruugi kodu olla sugugi nii turvaline koht, kui arvame – eriti neil, kel tervis kehv ja liikuda raske.

Saarte Häälest võib paraku üsna sageli lugeda, kuidas päästjad käisid avamas maja- või korteriust, kuna kodu eakas või viletsa tervisega elanik oli kukkunud ega saanud ise endale abi kutsuda. Enamasti helistavadki häirekeskusse murelikud naabrid või sugulased. Paraku võib hädasolija selleks ajaks olla oma kodupõrandal lebanud juba päevi. Ja vahel jõuavad abistajad kohale liiga hilja – pole enam, keda aidata.

Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda satub iga nädal mõni hädaline, kes on oma kodus kukkunud ja seal abituna lamanud. Osa neist on võimelised pärast haiglast pääsemist ise hakkama saama, teised paraku mitte.

Paljud eakad või tervisega hädas olevad inimesed elavad üksi. Sugulasi kas pole või on need liiga kaugel. Saartel on ju üsna tavaline, et suureks sirgunud lapsed lähevad mandrile õppima-tööle ja ehitavadki oma elu üles seal, mere taga.

Kuigi paljusid üksi elavaid eakaid käivad abistamas hooldustöötajad, ei pruugi need külaskäigud olla piisavalt sagedased.

Mida teha, et eakal oleks kodus turvalisem ja sugulastel-naabritel hingerahu tagatud?

Üks võimalus on liituda häirenuputeenusega, mis võimaldab eakal oma randmele kinnitatud nuppu vajutades abi kutsuda.

Kui häirenuputeenust pole mingil põhjusel võimalik saada, on abi sellestki, kui eakas kannab telefoni pidevalt paelaga kaelas. Teise tuppa, lauale või diivanile jäänud telefonist pole ju kasu, kui selleni ei ulatu.

Kindlasti tasub oma eaka sugulasega kokku leppida: helistame sulle iga päev. Nii saame olla kindlad, et sinuga on kõik korras.