REPORTAAŽ ⟩ Ringreis Saaremaa ühe suurima järve ümber
/nginx/o/2022/03/25/14446182t1h8e5a.jpg)
29. oktoober 2022, 10:42
Sügise kõige värvirikkamal ajal võtame ette sõidu Lääne-Saaremaale – uurima, kuidas elatakse Karujärve kandis ning mis toimub seal siis, kui suvine turistide sagin on möödanikuks saanud. Saame teada, millised on Karujärve iseloomulikud jooned ning miks leidub järves oleva Lindarahu saarel ja selle ümbruses pomme?
Ajame oma tumesinise “piruka” kuumaks ning võtame suuna ühe Saaremaa suurima järve poole. Teekond on ahhetamapanev – sügisesed päikesekiired muudavad värvilised puulehed eriti kirkaks. Neist kumav soe kuldne valgus kandub läbi auto esiklaasi ka meie põskedele, mis sisemise aku hetkega mõnusalt laadima paneb.
Meile ootamatult osaks saanud loodusteraapia ajal märkame mööda sõites metskitsepaarikest, kes Kärla kandis veel koristamata maisipõldude lähedal justkui sedasama ilu naudib.
Kämping on muutunud pererannaks
Peatume järve idakalda kõikse tuntumas paigas, Karujärve kämpingus. Pargime auto ära, kõnnime mäest alla ja juba tervitabki meid Jüri Kuusk, kes on kämpingu omanik olnud pea 23 aastat. Kämpingu perenaine Evely Karma pakub meile lahkelt kohvi. Tervitama tuleb ka hundikoer Klaus. Niimoodi kolmekesi nad siin sügisel toimetavadki.
Kärlalt pärit Jüri sõnul hetkel kämpingumajakestes kedagi sees ei ela, kuid see on tavaline nähtus, kuna hooaeg sai septembri lõpuga läbi. “Tänapäeval on hooaeg nihkunud, nii et algab poolest juunist ja lõpeb septembris. Jaanipäevast kuni 20. augustini on ikka korralik mäsu,” räägib Jüri.
Kämpingud ehitati 1970. aastal, seega on see paik uhkelt üle poolesaja aasta vana. Turism, suvepäevad ning vahel ka mõned suuremad üritused on läbi aastate olnud selle koha põhilised leiva lauale toojad.
Kuidas siis tänavune hooaeg läks ja millega selle lõppedes tegeletakse?
“Ei kurda, pole üldse põhjust kurta,” nendib Karujärve kämpingu peremees. “Oleme nii palju siia investeerinud. Meil on ujumisrajad, sillad ja kõik on tehtud nii, et lastel oleks turvaline ujuda ning muidugi ka lastevanematel oleks rõõm olla.”
Ajapikku on kämping muutunud populaarseks pererannaks. “Tavaline suvine lugu on, et väikesed lapsed jooksevad ringi ja on rõõmsad ning ausalt öeldes on see kõige ilusam vaade üldse,” selgitab Jüri. Lisab muiates, et elumehi käib siin harva.
Kui hooaeg on läbi ja algab talveperiood, siis retsept selle üleelamiseks on tegelikult lihtne. “Suvel tuleb lihtsalt kenasti hakkama saada,” ütleb Jüri.
Jalutame majakeste vahelt järve äärde, kus lõõtsub küll metsik tuul, kuid sellest hoolimata on avanev vaatepilt lummavalt kaunis ning Jüri lausub täpselt õigel hetkel: “Sellist järve mujal ei ole.”
“Saarlane ise ei saa arugi, kui eriline paik see on. Saaremaa väärtus on siin meeletu, niivõrd puhas ja omapärane, et ei saa öelda, et see pole eriline. On KINDLASTI eriline!” rõhutab ta.
Tavaliselt asuvad järved orgudes, on ümbritsetud metsaga ning pigem rahulikud, kuid Karujärv on eriline, sest ta on 32 meetrit merepinnast kõrgemal. “Seega käitub ta ettearvamatult – saab tuule üles, ehk kui tuul ikka puhub, siis puhub alati ka siin,” selgitab Jüri Kuusk.
“Järv mäe otsas,” naljatab fotograaf Maanus.
Kämpingu omaniku sõnul teevad Karujärve eriliseks ka selle n-ö tiheda tikkimisega lained, mida näeme tänu tuulele ka meie.
Väike linnuparv mõjutab kogu järve ökoloogiat
Üsnagi madal ehk maksimaalselt seitsme meetri sügavune Karujärv on olemuselt ja ökoloogiliselt väga õrn, mis on Jüri sõnul lausa omaette teema. Ta toob näite, et kasvõi üksainus linnuparv võib ühe hommikuga veeanalüüsid metsa keerata. “Maandub näiteks üks veelinnuparv ning piisab sellest, et nad siin söövad ja kakavad. Veeproovid on kohe nii tuksis, et justkui ei kõlba ujuda. Ehk kui kogu aeg on veekvaliteet 5+, siis sel hommikul tolle parve tõttu see enam nii hea pole,” selgitab Jüri.
Lisab siiski rahustuseks, et tegelikult on siinse vee kvaliteet olnud kogu aeg väga hea. “Paraku ei saa inimesed sellest aru,” jätkab Jüri. “Rahvas arvab, et siin võib pesta pükse ja autot, aga see ei käi nii. Järve peab hoidma!” paneb ta inimestele südamele.
Aeg-ajalt käib Tartu ülikool Karujärvel kalaseiret tegemas, viimati näiteks kuu aega tagasi. “Kalaga oli kõik okei. Võiks muidugi rohkem olla,” jagab Jüri meiega seire tulemusi.
Järve põhikalad on ahven, haug ja linask, neist viimast püütakse võrkudega. Särge ja kiiska on ka, kuid üsna vähe. “Kalasaagikus on üle keskmise hea, sest seiret tehakse pidevalt ja päris hea pilt on tänu sellele ees,” ütleb ta.
Jüri ise järvest kala ei püüa, kuna peab neid oma koduloomadeks. “Las see jääb teiste rõõmuks,” sõnab ta.
Mõnisada meetrit ranna äärest paistavad Karujärve keskpaigas mõned saarekesed. Uurin, kas nendele ka ligi pääseb?
Jüri teatab minu üllatuseks, et tegelikult on järves kokku viis saarekest. “Vesi käib üle, nad on soise pinnaga, mis sa seal ikka teed,” kirjeldab ta sealset olukorda. “Pealegi on see nastikute ja lindude elukeskkond ning inimene sinna minema ei pea,” lisab ta ning tõesti, seda kirjeldust kuuldes polegi isu sinna tikkuda. Lisaks selgub, et üks meie ees olev saareke nimega Lindarahu oli nõukogude ajal lennuväeõppuste sihtmärgiks ning õppustel kasutatud lennukipomme leitakse sealt tänini.
“Päästemehed on ära toonud üle 60 lennukipommi,” räägib Jüri Kuusk. “Kõik on kümne aasta jooksul saadud selle saare pealt ja selle ümbert.” Mainib, et pomme tullakse otsima ka kahe nädala pärast. “Neid seal jagub, see on mul eluaegne äri,” muigab ta.
Ilmselt teavad paljud, et nõukogude ajal asus Karujärve kõrval tolle aja Eesti üks suuremaid raketibaase, mistõttu pidi järv olema pideva järelevalve all. Selle jaoks palgati suisa spetsiaalne järvevaht. “Seal taga, teisel pool järve elas Jaagup Saagpakk. Tema oli ametlikult kolhoosi palgal olev järvevalvur,” räägib Jüri. Lisada võib, et järvevahti mainivad pea kõik järgnevad järvest kõnelejad, seega oli järvevaht omal ajal justkui Karujärve kandi kohalik kuulsus.
Karujärve ökoloogia kannatas raketibaasi aegadel päris korralikult.
“Eks see jättis oma jälje,” nendib Jüri.
Lõpetuseks küsime Karujärve kämpingu omanikult, kuhu meil oleks mõttekas edasi suunduda. Ta rõhutab esmalt, et siinkandis on ümberringi kõik eramaad. Kohalikke on vähe ning enamik majapidamisi on suvilad.
Kämpingu rannaterritoorium on ainus eramaa, kuhu inimesed ligi lastakse.
“Ainus! Et seda järve ilu vaadata,” ütleb Kuusk, lubades, et niikaua kui tema elab, senikaua see avatuks ka jääb. “Inimestel peab olema see võimalus!”
Sel õndsal noodil täname lahket pererahvast nende aja eest ning suundume mööda järve kirdekallast edasi.
Kuumi küla bussipeatuse sildi juures teeme vasakpöörde külavaheteele.
Sõit kestab pikalt, kuniks lõpuks jõuame postkastidega teelahkmeni ning kõrvalolevas taluhoovis silmame taas autot. Kui selle maja uksele koputame, tuleb vastu naerune naisterahvas, kes meid ka tuppa kutsub.
Murutraktoriga saab pea kõik tööd ära teha
Saadu talu perenaine Tiiu Sepp oli käinud just linnas poest kraami ostmas. “Tulge-tulge, istuge!” juhatab ta meid innukalt kööki, kus meid tervitab tema lemmik, 13-aastane koer Fanny.
Linnas töökeskkonnaspetsialistina töötav Tiiu kolis Kuumi külla Kuressaarest ning nüüdseks on siin elanud pea 30 aastat. “82. aastal ostsime selle maja. Algul oli see loomapidamiskoht,” täpsustab perenaine.
Karujärveni on tema majast umbes 400 meetrit. “Kusjuures sisse kirjutasin ma end siia alles möödunud aastal,” teatab Tiiul. Igav siin tema sõnul ei hakka ning käed on tihedalt õuetöid täis. “Pole aega igavust tunda,” naerab ta.
Taluhoov on tõesti suur ja hooldatud. Muruniitmist, leheriisumist, saagimist ja kõike muid töid jätkub kindlasti küll ja veel. Õnneks on Tiiul murutraktor. “Sellega saab kõik puud veetud ja murud niidetud, praegusel ajal on kõik nii lihtne,” kiidab Saadu talu perenaine. “Kõik, mis vaja vedada, vean traktoriga. Vaese inimese auto...”
Kas ta linnaelu ka taga igatseb? Tiiu vastab, et siin on elu väga rahulik ja täitsa ilus. “Mulle meeldib ja linna üldse ei igatse,” nendib ta, lisades, et jättis oma linnakorteri pojale. “Üldse ei taha sinna, kohe mitte mingil juhul, mis siin siis viga – tuba soe ja...”
Saadu talu asub maanteest üsna kaugel sügaval metsas, seega küsime, kuidas ta talvel lumega kodust välja pääseb.
“Pole üldse probleemi,” kiidab Tiiu valda, sest teed on tema sõnul lausa väravateni puhtaks lükatud. “Olid ajad, kui istusime kaks nädalat hanges kinni,” räägib ta. “See oli Kihelkonna valla aegu, Aardami (Kihelkonna valla viimane vallavanem Raimu Aardam – toim) ajal hakkas olukord paranema.”
Tiiu sõnul on Kuumi külas omavahelised suhted head, inimesed väga viisakad ja abivalmid. “Lähedal elavad inimesed ikka käivad külas ja suhtleme. Ma ei usu, et inimesed siin millegi üle kurdavad.”
Imetleme veel natuke Saadu talu hoovi, täname särtsakat perenaist ning sõidame edasi.
Järve ilu ja võlu vastaskaldalt
Järgmine suur taluhoov asub n-ö mäejalamil. Seal avastame imelise vaate Karujärvele. Ma ei ole kunagi sellist Karujärve näinud, sellise külje pealt. See on üsna eriline hetk, sest tuleb välja, et olen järve terve elu näinud vaid ühelt poolt.
Taamalt tormab valjusti haukudes meie poole kolm koera. Ühel neist hambus midagi äärmiselt veidrat – paistab olevat kellegi jalg?! Nagu õudusfilmis.
“See on eile hommikul mahalastud põdra jalg,” rahustab meid peremees Andres Ait.
Andres on nii jahi- kui ka kalamees, eripensionil ning lisaks töötab Rytase kalatraali peal.
Praktiliselt terve elu merd sõitnud Andres sattus Aafrikasse juba üpris varases eas. Saare Kaluri kolhoosi kalalaevaga.
“Noore poisina sõjaväest läksin, kõik tahtsid ju välismaale minna,” räägib Andres.
Aasta oli 1982, kui ta oli Las Palmases (linn Kanaari saartel, asub Lääne-Aafrika külje all – toim). “Kõik noored poisid tahtsid minna, näha maailma ja asju osta,” meenutab ta.
Andres oli seal 1989. aastani ning suundus seejärel Norrasse, kus veetis merel veel viis aastat. “Hästi kallis lõbu oli, madrus võis ühe reisu eest Žiguli osta,” nendib ta. “Meri on mind toitnud!”
Kaheksa aastat töötas ta ka Soomes, kuni tundis, et vanust tuleb peale ja sõidud muutusid häirivalt pikaks. Laeva kodusadam oli Uusikaupunki, mis tähendas seda, et sõit kestis 12 tundi ja lõpuks muutus asi väga väsitavaks.
Selle ajaga oleme jõudnud paadisillani, kus meie ees avaneb tõeliselt kaunis vaade: Karujärv sillerdab täies hiilguses, värvilised metsased kaldad joonistavad ümber järve kauni raami ja see kõik mõjub äärmiselt rahustavalt. Lainete loksumisest rääkimata…
“Siin me siis saunatame ja istume, suvel naudime,” näitab Andres.
Krundi ostis ta üle 20 aasta tagasi ning paikselt on siin nüüd koos naisega elanud viis-kuus aastat. Naine töötab ilusalongis Kuldne Juus juuksurina. “Kõigepealt oli suvila ja siis ehitasime suuremaks majaks,” täpsustab Andres.
Maanus küsib, kes siin naabrid on. “Kõik Saagpakud ju,” ütleb Andres ning muigame kõik ühekoos, kuna isegi meie oleme juba selgeks saanud, et Saagpaku-nimelised on siinkandis tähtsad tegelased. Esimene naaber võsa taga on aga sakslane Bergmann, kes on arst, kel Berliinis oma kliinik.
“Edasi tuleb Saagpaku Andi poeg Priit ja sealt edasi on Andi,” selgitab Andres.
Roogude tagant paistab ka juba eelnevalt mainitud kuulsa järvevahi Jaagup Saagpaku paadisilla ots.
Andres räägib, et kui ta kunagi siia tuli, oli Jaagup esialgu tema jaoks suur vaenlane. “Näiteks küsis minult, miks mul järve püügiluba olemas on. Vastasin talle, et võtsin lihtsalt loa neh, ja kõik!” mui-gab Andres. “Tead, iga uustulnuk võetakse ju halvasti vastu.”
Pärast, kui Jaagup vanemaks jäi, nendevahelised suhted laabusid. “90-aastane mees tõi oma väriseva käega mulle lausa mett,” sõnab Andres.
Vaadates vastaskalda poole ehk kämpingute suunas, meenub Andresele, et seal oli kunagi Liia pood. “Enam küll ei või, aga siis võis järvel sõita bensiinimootoriga. Kui oli kiire värk, panin siit 6 mindiga paadiga üle ja olin kohal!”
/nginx/o/2022/10/28/14926878t1h4903.jpg)
Kõige raskem aeg oli Karujärves siis, kui seal veel vähke oli. Kuid siis tuli katk, mis vähid ära võttis. Praegu on nad taas järves sees, sest vähke on kaks korda juurde toodud – esimene kord 1500 ja hiljem veel paar tuhat tükki.
Vähilube praegu veel ei anta ja Andres arvab, et selleni läheb veel vahest kümme aastat.
“Igav on, üksi on igav, päevad on pikad,” kirjeldab Andres siinset igapäevaelu. Ta lõpetab hooaja poolest aprillist, siis on väike laevaremont ning seejärel puhkab põhimõtteliselt kuni pool aastat.
“See töö on väike vaheldus ja on kergem ka,” selgitab Andres. “Tänapäeva meresõit pole enam selline nagu vanasti. Käed olid tol ajal poole pikemad, kui puukaste tassisin (u 1000 kasti päevas). Nüüd panen konteinerile tripid külge ja kraana tõstab. Kõik on siuke hästi lihtne.”
Hakkame tasapisi auto juurde jalutama ning Andres soovitab sarnaselt Tiiuga meil kindlasti Andiga vestelda. Kui kuuleme taamal automürinat, arvab Andres, et arvatavasti ongi tegu Andiga, kes läks ilmselt posti tooma.
Ütleme Andresele tänusõnad, saadame veel viimased pilgud sellele võrratu vaatega koduhoovile, hüppame autosse ja sõidame Andile järele.
Lõpuks kohtumine Andi Saagpakuga
Kuumi külas asub Andi Saagpaku sünnikodu. Praegu naudib ta siin pensionipõlve, elades metsameheelu ning asjatades mesilastega. “Täitsa mõnus on!” nendib Andi. “Vennas elas ka siin, kuid on tänaseks siit ilmast lahkunud.”
Andi sõnul tüütaks siinne elu ehk ära, kui peaks pidevalt bussiga liiklema, sest peatuseni on 2,5 kilomeetrit. “Kindlasti peaks olema oma liiklusvahend,” ütleb ta.
Samas pole see vahemaa justkui midagi, sest Andi pajatab meile kunagistest aegadest, kuidas ta käis Pidulas koolis ning pidi igal hommikul seitse kilomeetrit kõndima. Talvisel ajal oli eriti raske. “Tol ajal oli lund rohkem ning ema õmbles mulle autokummist pastlad, millel oli kummine tald ja kuhu läks villane sokk sisse, siis omakorda villane peale,” kirjeldab ta. “See oli kerge jalanõu, jalg oli soojas ja lisaks sai ka liugu lasta.”
Pidula koolis käis ta neli aastat, siis läks edasi Kärla kooli. Õpinguid jagus mitmeteks aastateks ka mandril ning pärast sõjaväge naasis ta kodupaika. “Kes tahab linnas elada, elab linnas, kes metsas, see metsas,” muigab Andi. “Ma käin ikka linnas ka vahel, noorem poeg elab abikaasaga Kuressaares, aga suurema osa ajast veedan siin.”
Rääkides Karujärvest, mainib ka Andi, et kui otsida, võib siit lennukipomme leida küll ja veel.
Kui ta veel poisike oli, siis panid raketibaasi lennukid madallennuga kogu aeg üle küla ja kui ta Kärla koolis käis, lendasid lennumasinad tihti ka üle selle.
“Kui järves paugud hakkasid käima, panime poistega otsejoones sinna. Vaatasime, kuidas veesambad üles tõusid,” meenutab Saagpakk.
Tema sõnul sai tol ajal paadi ja lodjaga järve peal tihti sõidetud ja nende pealt oli näha meeletult palju pommiaukusid. “Nad lasid ju mööda ka!” nendib Andi. “Auke oli näha paarsada meetrit sihtmärgist kaugemalgi.”
Küsime, kuidas siin tormidega lood on? Andi sõnul lammutab talvel vahel päris kõvasti. Möödunud aastal tegi tuul üsna tugevat tralli, nii tema kui ka Andrese metsas. Tal on Kuumi kõrvalkülas Varkjal ka üks väike metsatukk ja seal oli korralik laastamine, nii et sai pärast kokku neli tihumeetrit palki.
“Kui torm väljas, tuleb saag kohe pagassi visata,” muigab Andi. “Kuna siin on päris kõrged puud, siis tegelikult on pooltel juhtudel saagi vaja läinud ka.”
Tuleb välja, et Kuumi küla üks suuremaid nuhtlusi on mägrad. Andil on sada ruutu muruplatsi, mille nad tõmbavad üles nagu metssead. “Sigu pole, aga mägrad teevad korraliku töö ära,” tõdeb Andi. “Mägrad mängivad teile mäkra,” muigan mina.
Meie kõrval seisab kaheksa mesitaru, mille asukate eest Andi hoolitseb, lisaks on tal tarusid koduhoovis. Meesaak on igal aastal olnud stabiilne ning seda seetõttu, et metsavahel õitsevad metsalilled. “Erilisi korjemaitseid ja rapse siin pole ning need lilled õitsevad ikka ja alati ühte moodi,” selgitab Andi.
Ühe mesilaspere kohta korjab ta siit 25–30 kilo mett.
Lähme vaatame ka tarud ja nende elanikud üle ning lõpuks ongi kellaaeg sealmaal, et aeg autonina kodupoole keerata. “Välja ikka oskate minna?” pärib Andi muiates. Vastame, et no üritame, vahest ikka oskame.
Lehvitame ja jätame Karujärve oma rahulikku idülli tiksuma. Paslik oleks siin lõpus üle korrata kämpinguomaniku Jüri sõnad: “Oma tavapärast elu elades ei pruugi me alati aru saada, kui ERILISE paigaga meil siin tegemist on.”
Seega hoidkem meie suurimat järve!
