JUHTKIRI ⟩ Me peame rääkima Helenast

Küünal. Foto: Madis Veltman

Mu tütar nuttis teisipäeva õhtul. Ta ei tundnud Helenat isiklikult, kuid oli temaga käinud koos kunstikoolis: "Minul on valus, aga millist valu tema isa ja ema ja õde tunnevad?" Helena jääb igaveseks 14-aastaseks.

Esmaspäeva õhtul istus ta meie toimetuses koos õega, oodates, et ema Monika töö lõpetaks ja pere saaks koju sõita. Teadsin piigat kogu tema elu. Küllap ütles Helena õhtul lahkudes "Nägemist!". Nii pidigi ju minema, sest teistmoodi ei mahu pähe. Siiani mitte.

Teisipäeva hommikul oli väga halb ilm. Kõik teavad, kui kehv on vihmases ja pimedas novembriudus liigelda, nii jalakäijal kui ka autojuhil. Seda enam nõuab liiklemine kõige suuremat tähelepanelikkust. Ka pisike viga võib maksta elu.

Ma ei tea, mis täpselt juhtus Muratsi teeristis teisipäeva hommikul poole kaheksa paiku. Ma ei süüdista ega mõtle, et kedagi peaks karistama.

Küll aga tahan viidata, et viimase kümmekonna aastaga on Pihtla maantee muutunud üheks kõige liiklustihedamaks teeks Saaremaal. Muratsi, Vaivere, Praakli, Vatsküla kanti on ehitatud kümneid ja kümneid uusi elamuid ning piirkonna autolaviin suundub hommikuti Kuressaare poole.

Pihtla tee ääres elavad inimesed teavad, kui riskantne võib selles autode virvarris olla lihtne manööver – oma koduõuest suurele teele väljumine.

Pihtla maantee on riigi tee, mis asub Saaremaa vallas. Kui uskuda Saaremaa vallaametnikke, siis ei ole siiani mitte keegi mitte kunagi pöördunud vallavalitsuse poole mõttega või ettepanekuga võtta midagi ette tohutult kasvanud liikluskoormuse rahustamiseks.

Täna tuleb kokku maakonna liikluskomisjon. Helena surma pärast. Nad arutavad, mida saab selle liiklusohtliku lõiguga ette võtta. Väga soovin, et see jääb viimaseks korraks, kui midagi hakatakse muutma alles pärast seda, kui midagi õudset juhtub.