Talvised mõtisklused meist ja maailmast

Kalev Stoicescu. Foto: Tairo Lutter

Alanud talv on eelmisest väga erinev. Eelmisel talvel olime pigem ärevuses gaasihinna pärast ja lootsime, et sõda ei tule. Sõda on nüüdseks kestnud üheksa kuud ning julgeoleku- ja majandusmured on tublisti kasvanud.

Jõulud lähenevad ja loodame jälle kõige paremat, siiski teades, et sõda ei lõpe ja sõja mõjud ei kao niipea ning paljud asjad ei ole kunagi enam endised. Mis on paratamatus, sest ajalugu on nagu voolav jõgi, mis ei jää kunagi täpselt samasuguseks. Vahel muudab oma jõudu ja sängi, kui sajab paduvihma või toimuvad maalihked.

Eesti täidab väikeriigina vaba ja demokraatliku maailma piirivalvuri rolli. Ta ei ole sugugi üksi. Loodetavasti mitte kunagi enam. Piirivalve on tugevdatud. Öeldakse, et Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem. See on tõsi, kuid kas ta on ka piisavalt hästi kaitstud, arvestades naaberriigi eesmärke ja käitumist? Ukraina on nagu lahtine ajalooraamat, mida me peame mitte ainult hoolega läbi lugema, vaid sellest ka õppima, mis on meie julgeolekule kasulik ja seda ellu viima.