/nginx/o/2019/02/12/11782938t1hbfe4.jpg)
/nginx/o/2022/12/28/15048786t1h8550.jpg)
"Teeme ära! Saagu pärast, mis saab... Ajalugu näitab." Nii otsustas 20. augustil 1991. aastal Toompeal tollasesse ülemnõukogu koosseisu kuulunud muhulane Andrei Prii, kes oli üks neist, kes hääletas Eesti riikliku iseseisvuse poolt.
MÄLESTAME ⟩ Hüvasti, südikas muhulane Andrei Prii
Oma elutöö meremehe, kalanduse edendaja ning ka poliitiku ja ettevõtjana teinud südikas muhulane lahkus taevastele radadele 84-aastasena jõulu esimesel pühal.
Aastakümnete jooksul sattus Andrei Prii merel olles mõnelgi korral traagilistesse olukordadesse. 9. märtsil 1961. aastal sai tollal 23-aastane traallaeva kapten Prii vigastada. Kirovi-nimelise kalurikolhoosi püügilaeva DB-93 traali sattus sel päeval meremiin, mis aluse ahtri lähedal lõhkes. Ühte kuuest meeskonnaliikmest tabas miinikild surmavalt, kapten Prii ja veel kolm meremeest said raskelt vigastada. Traagiline sündmus on leidnud kajastamist Semjon Školnikovi filmis "300 kg surma".
Kalamehepisikuga nakatus Mäla küla Paali-Jaagu Andrei algklassipoisina. Pärast Liiva 7-klassilise kooli lõpetamist läks Andrei Tallinna merekalandustehnikumi. Kooli lõpetamise järel oli vaja madrusena merd künda kaks aastat. Ohvitseriks tõusnud, sai Andrei esimese vastulöögi baaslaeval Jaan Anvelt töötades.
"Kui olin baaslaeval vanemtüürimees-kapteni abi, hakati meremeestele välispasse välja andma. Taas uuriti põhjalikult isikuandmeid. Asjamehed olid suutnud isa Kaitseliidus olemise välja nuhkida. Enne laeva väljaminekut anti mulle 15 minutit aega asjade kokkupakkimiseks. Välispassi asemel sain hundipassi," rääkis Andrei Prii toonasest üleelamisest üheksa aastat tagasi Saarte Häälele.
Kirovi kolhoos vajas aga meremehi ja nii sai muhulasest Tallinna külje all asuvas ühismajandis kalalaeva tüürimees, kes 23-aastasena kaptenisillale astus. Kuuekümnendatel aastatel ostis Kirovi kolhoos endale Atlandi ookeanil kalapüüdmiseks uued laevad. Sinna oli mehi vaja.
Kaptenina on Prii kala püüdnud veel Ookeanilaevastiku Tallinna baasi laevadel. 11 aastat oli ta Hiiu Kaluri leival.
Töö kõrvalt Tallinna polütehnilises instituudis tööstuse juhtimise ja planeerimise eriala omandanud Priist sai kalurite liidu aseesimees kalapüügi ja laevastiku alal. Seal avanes võimalus minna Angolasse, kus Priist sai kalandusministri nõuandja. Angolasse võis Andrei ka pere kaasa võtta. Aastatel 1977–1978 töötas ta Angola valitsusaparaadis ja 1983–1985 oli Aafrikas kalanduse arendusprojekti peainsener.
Eestisse naasnuna sai Priist Tallinna laevaremonditehase direktor. Eesti jaoks pöördelisel ajal otsustas ettevõtlik mees proovida kätt ka poliitikas. Muhulased ja saarlased valisid Andrei Prii tollase ülemnõukogu saadikuks. 20. augustil 1991 oli ta üks 69 saadikust, kes hääletas Eesti riikliku iseseisvuse poolt.
Andrei Prii oli Muhu vallavolikogu liige ja on seda volikogu ka juhtinud. Populaarne kalakohvik Liival oli Priide pereettevõte. Andrei püüdis kala ja tema abikaasa Virve toimetas köögis.
Hiljem Orissaares elades ajas Andrei ikka kalurite asja edasi. Ta oli kalureid esindava MTÜ liige ja tänu visale asjaajamisele said kalamehed oma käsutusse kohaliku uisusadama. 2002. aastal võttis Prii vastu Riigivapi V klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.
Töökat, abivalmis ja mitmekülgsete huvidega Andrei Priid mälestavad tema kaasteelised. Muhedat pereisa leinavad abikaasa, poeg ja tütar ning neli lapselast.