Kes poleks kuulnud teada-tuntud kõnekäändu “Uppuja päästmine on uppuja enese asi”. Kui sel poleks ülekantud, vaid sõna-sõnaline tähendus, oleks asjad hapud. Sel juhul võinuks reede õhtul Atla lahel uppumisohtu sattunud mehed sealsamas märja haua leida. Tänu SAR-patrullile seda õnneks ei juhtunud.
Milline on päästjate ja politseinike roll selles, et meie elu oleks turvaline, mõistame ehk kõige paremini siis, kui keegi meie tutvusringkonnast hätta satub. Veel paremini siis, kui ise abi vajame. Üksnes proffidest aga ei piisa – ka priitahtlikud pritsumehed ja merepäästjad on enda vajalikkust ammugi tõestanud. Kõik tegutsevad selle nimel, et päästa ja säästa elusid.
Alati see paraku ei õnnestu – siis, kui inimesed ise kipuvad enda ja teiste turvalisusele käega lööma. Mille muuga kui hoolimatusega saab põhjendada seda, kui kodus puudub elupäästev suitsuandur või see on laest alla võetud.
Mille muuga kui hoolimatusega on tegemist siis, kui purjuspäi rooli istutakse või piirkiirusele üksnes vilistatakse. Olgem hoolivamad!
