LOODUS ⟩ Vahtrik Maapera raunal ei anna end kergelt kätte

INSPIREERITUD VAHTRIKUST: Siiri Talli fantaasia kakkudega ja metsamaastik väänduvate tüvede ja puuõõnsusega. Foto: Erakogu

Kuusikus kasvavad kuused, männikus männid, kaasikus kased, lepikus lepad. Kõik teada-tuntud metsaliigid. Aga on ka vahtrik ja see pole sugugi tavaline ja harilik mets.

Aasta puude raamatus kirjutab Ivar Sibul, et vahtramets on Eestis haruldane, metsakorralduse andmeil on Eestis vahtraenamusega puistuid napilt üle 20 hektari. Paljud looduseinimesedki pole vahtrametsa oma silmadega näinud.

Aastail 2003 ja 2004 viis tollane RMK Mustjala looduskeskuse matkajuht Erika Salundi meie looduslaagrist osavõtjad – Saaremaa loodushuvilised õpilased ja õpetajad-juhendajad – Maapera rauna ümbruse looduse õpperajale. Rada oli väga mitmekesine, pakkudes elamusi kiviraunadest, “mägralinnakust”, pruuni sepsika madalsoost ja mõõkrohusoost ja rabasaartest, huvitavatest taimedest.

Raske ja meeldejääv teekond

Rada oli kohati füüsiliselt raske läbida, kuid õpilased arvasid, et sellepärast see ongi meeldejääv. Sügava elamuse jättis tookord Maapera raunal kasvav vahtramets, kus puutüvedel kasvas rohkesti harilikku kopsusamblikku, Eestis kaitsealust samblikuliiki. Tahtsin sinna müstilisse vahtrikusse veelkord minna!

Siiri Talli fantaasia kakkudega ja metsamaastik väänduvate tüvede ja puuõõnsusega. Foto: Erakogu

Huvipakkuva ala täpsem nimi on Koorunõmme looduskaitseala Maapera rauna sihtkaitsevöönd. Maapera raun on rahvapärane nimetus soosaartele Vanakubja ja Merise küla vahel.

Umbes hektari suurune Maapera raun paikneb eramaadel ja tänapäeval pole õpperada looduses tähistatud. Sinna ei vii tähistatud juurdepääsuteed ning kohale jõudmiseks tuleb leida teejuht ja kaardid.

Palusin juhtnööre keskkonnaameti vanemspetsialistilt Maarja Nõmmelt, kes selgitas, et raunale saab nii Merise küla kui Vanakubja poolt.

Maarja soovitas vahtrikusse minna siis, kui lehtpuudel on värvimuutus toimunud: emotsioon on siis tugevam, kui maha langenud kollaseid vahtralehti on juba ka maapinnal.

Suundusime Maapera raunale 24. septembril kolmekesi: Kai Reinvald kompassi ja kaardiga, akvarellist Siiri Tall ja selle loo autor. Mitu korda Maapera raunal käinud Vanakubja külas elav Marii Maamägi sõidutas meid oma autoga raja algusesse.

Paarikümne aasta tagune mälupilt oli teine: looduses toimuvad sageli inimese kaasabil muutused, raja algus oli hoopis võõras. Kõndisime ja turnisime metsaveotraktori sõidetud poolemeetristel sügavatel roobastel, metsa all jäid jalgu põldmarjaväädid, kuid püsisime püsti.

Ja ongi ümbritsevast alast kõrgem kivine ala, Maapera raun. Kohe rauna alguses näeme kiviaeda, mis pärit 18. sajandist. Ja siis jõuame sihtkohta, kividel kasvavasse vahtrametsa, endisele puisniidule. Vahtrad kopsusamblikega, mõned tammed, rauna madalamas osas kuused.

Oli päris õige aeg Maapera rauna külastamiseks: vahtratel oli näha kollaseid lehti, haavad olid poetanud sekka mõned punased lehed, maapinnal oli eelmisest aastast pärit koltunud tammede lehti.

Pinnas polnud lehtedega üleni kaetud ja oli näha kivine maapind hõreda alustaimestikuga.

Vahtralehtedel olid mustad mummud – seda tekitab parasiitseen vahtra-pigilaik, kes on tundlik õhusaaste suhtes ja seetõttu peetakse teda puhta õhu indikaatoriks.

See paik on väga kivine. Kai ütles, et nagu polekski Eestis. Siiri nägi sarnasust Norraga, nagu trollivärk! Paljudel puudel on õõnsusi, kus võib olla loomade ja lindude pesapaiku.

Mõõtsime mõnede vahtrapuude ümbermõõdud rinnasdiameetrilt: 73 cm, üks jämedamatest 80 cm. Kõrgemat põndakut mööda edasi liikudes nägime jämedamaid vahtraid: 100 cm, 65 cm, 105 cm.

Vahtrikust ajendatud akvarellid

Alustaimestik oli hõre, rohttaimedest esinesid sinilill, lõhnav madar, kevadine seahernes, kividel kiviimar, kevadel on õitsenud nurmenukud ja maikellukesed, maasikad, hiline õitsev kurekatel, väike nõmmemünt.

Peale ringkäiku istusime ja nautisime vaikust. Novembrikuu teisel nädalal sain akvarellist Siiri Tallilt kirja kahe pildiga: “Üks on fantaasia koos kakkudega, kuna seal oli palju selliseid vanu puid õõnsustega, mis lausa viisid mõtted kakkude elupaikadele. Teine on konkreetne vaade – metsamaastik väänduvate tüvedega, ja puuõõnsusega, mis on kindlasti kellelegi koduks.

On õnneloos loomale, linnule sündida seal raunal, inimeste eest kaitstud ja varjatud looduslikul soosaarel. See raun on täiesti erandlik kivikülv, ta ei jutusta helget ja lõbusat muinasjuttu, pigem on ta müstiline, sügav ja süngevõitu maa. Keegi targem on öelnud, et väändunud tüved räägivad aktiivsest energeetikast.

Maapera raun ei annagi end kergelt kätte, ta tahab aega ja süvenemist. Ta jääb nagu kummitama ja kutsub jälle tagasi oma hämarusse avastama oma sügavust.”