/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/14/15390850t1hb733.jpg)
Saare maakonna pensionäride volinikud võtsid sel suvel ette reisi Abrukale.
Reis Abrukale
Saime kokku 8. juunil Roomassaare sadamas. Meid võttis pardale ABRO, pool tundi sõitu ja olime kohal.
Sadamas ootas meid saarevaht Rein Lember. Kõigepealt tutvustas ta meile saare ajalugu. Rääkis inimestest, nende tegemistest. Suvel tema sõnul saarel elu keeb, aga talveks jäävad vähesed. Vahase saarel elab päriselt ainult üks inimene.
Siis ronisime Reinu auto järelkärusse ning algas sõit mööda saare käänulisi kruusaseid teid. Esimene peatus oli Kuke mäel. Seal imetlesime õitsvaid valgeid viirpuid – neid jätkus kogu saarele. Veel jäi meelde, et seal on vana mõisakoht ja sinna on peidetud varandus.
Seejärel peatusime saare ainsa bussipeatuse lähedal. See peatus ootab siiani bussi, mida ei tule ega tule. Sealt üle tee seisb väike majake kellaga, mida helistatakse, kui on vaja inimesed kokku kutsuda või kui on näiteks tulekahju ja vaja häiret anda. Edasi jäi tee äärde suur jaanituleplats ja jõudsime Abruka majani. Sealt ostsime kaasa suveniire ja kostitasime end jäätisega. Järgmiseks möödusime suurest söögikohast, millel nimeks Must Pärl. Peremees oli juba valmistumas suviseks hooajaks.
Nüüd jõudis auto Abruka looduskaitsealusesse metsa. Meie giid hoiatas: Pead alla, et parukad ja proteesid puude okstesse ei jääks!” Ju tal oli eelnevaid kogemusi. Mets oma suurte kõrgete ja käänuliste puudega oli tõeline vaatamisväärsus.
Siis oli aeg niikaugel, et sõitsime sadama lähedale kohvikusse, kus meid ootas maitsev viie kala supp. Magustoiduks kohv ja rabarberi-pisarakook. Samas kohvikus asub saare raamatukogu, mis pidi olema Eesti väikseim, ja teenindajateks kohviku töötajad.
Pärast lõunat sõitsime Innu tallu, kus meid võttis vastu lahke perenaine. Tutvusime väikeste nostalgiliste majakestega, mis eelmine peremees oli sinna kokku toonud, ja nüüd majutatakse nendesse saare külalisi.
Seal talus vahetasime päevaseid muljeid, rääkisime oma tegemistest ja seadsime plaane edasiseks.
Kl 18 astusime jälle laevale, algas kojusõit. Imeilus päev oli mööda saanud.
Suur tänu saare rahvale toreda vastuvõtu eest. Aitäh ABRO meeskonnale mõnusa meresõidu eest. Kõige suurem tänu aga Liiale, Pilvile ja Ailile, kes meile selle ilusa päeva ja reisi organiseerisid!