MEELELAHUTUS ⟩ Katsume need jaanid siis kuidagi jälle üle elada

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Ma võiks kalendri ahju visata ja ikka täpselt ära öelda, kui jaanipäev liginema hakkab. Sest igast õuest ja majast kostab tööriistade vingumist ja sireliõitel pole värvihaisu vastu lootustki. Ja igal aastal ma imestan, miks saarlased just jaanipäevaks peavad saunale uue katuse lööma või terrassi ehitama?

Tean mitut majapidamist, kus ma igal aastal vaatan, et no seal nüüd küll enam midagi juurde ehitada või praavitada ei anna, aga tuleb järgmine aasta ning juba maikuus ajab peremees õhtuti tunked selga ja täristab jaanilaupäeva ennelõunani.

Ja need rahvamassid, mis kohale sõidavad?! Kui ma noor olin ja Tallinnas elasin, siis meil küll pähe ei tulnud Saaremaale minna. Me panime sitsikleidid selga ja sõitsime bussiga Pirita jõekääru jaanitulele. Punusime pärjad pähe ja tantsisime hommikuni. Noormeestel olid ülikonnad seljas ja mõni keigar oli koguni lipsu ette pannud. Ja kuigi kioskitest müüdi õlut ja topkaga viina ning nii mõnelgi mehepojal põuetasku punnitas, ei olnud päris lääbakil seal keegi. Aga võib ka olla, et päris johmased korjas miilits kokku ja viis välja magama, neid miilitsaid oli seal ju ka alati üksjagu.