/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/05/05/15301644t1h8b04.jpg)
Hea mitukümmend aastat tagasi juhtus selline lugu, et Eedi taris koju hea mitu kartulikotitäit katuselaastusid. Keegi tuttav andis puhtamuidu, kuna laastud olid saanud kas liiga paksud või liiga õhukesed või liiga lühikesed, igatahes katusele löömiseks kõlbmatud. Või oli asi oksakohtades – Eedi on küll rääkinud ja mitte üks kord, aga ega ma enam mäleta.
Ja paremat tulehakatust kui krõbekuiv kaselaast pole üldse olemaski, kõik teavad seda. Ühel päeval, kui Eedi jälle ahju tuld tegi, avastas ta ühe pilpa pealt koera pea. Puusüü oli niimoodi mänginud, et selgelt oli näha koon ja silmad ja püstine kõrv. Eedi ei raatsinud kutsat ahju ajada ja pani selle laastu kõrvale.