SIRET LIIV ⟩ Tugevaks armastatud lapsed

Copy
Siret Liiv
Siret Liiv Foto: Erakogu

“Kas noor on edukas, kui ta lõpetab kooli medaliga? Või on ta edukas siis, kui saavutab märkimisväärseid tulemusi spordis, kultuuris või teaduses? Või on edukas ainult see, kes on “mees nagu orkester”?” kirjutab kolme lapse ema ja lasteaiaõpetaja Siret Liiv.

Aasta alguses kuulasin Saaremaa gümnaasiumis ajuteadlase Jaan Aru mõtisklusi ajust, arust, loovusest ja logelemisest. Tänapäevase õppejõuna rõhutas noor teadlane, kui oluliseks ta peab, et auditoorium kaasa mõtleb. Kuulajaskonna vanus varieerus gümnasistidest pensionärideni. Kui tuli aeg küsimusi esitada, oli noorte küsijate hulk suurem kui elukogenud kuulajate oma.

Nii mõneski küsijas tundsin ära oma kunagised õpilased ajast, mil nad käisid veel lasteaias. Nad tekitasid minus respekti. Olin hämmingus, kuigi ei peaks – arvestades tänapäevaseid õppekavasid ja nende sisu. Hämmingut tekitas noorte oskus esitada nii kompleksseid, sisukaid, keerukalt sõnastatud, asjalikke ja asjakohaseid küsimusi. Mäletan, kuidas mõtlesin, et kui 11. klassi noored on suutelised sellisel moel maailma asjades kaasa rääkima, siis on kool eesmärgi – valmistada noored ette eluks ja ja kasvatada neist globaalselt mõtlevad täiskasvanud – saavutanud. Inimese suureks saamine on tegelikult kõigi kolme – lapse enda, tema pere ja kooli – ühine teekond ja pingutus.

Teadlikud noored

Ühel kooli mentorgruppide esinduse koosolekul tõi üks lapsevanem välja, et noored peavad alustama gümnaasiumiteed juba teadmisega, kuhu nad pärast lõpetamist edasi suunduvad. Tänapäeva noorte seas on selliseid väga teadlikke, ennast juhtivaid õppijaid juba päris palju ja neid tuleb üha rohkem juurde, kui hakkame haridusteel tehtavaid valikuid lapsele endale andma juba varases eas. Lastes neil ise uurida, katsetada, avastada, tunda ja kogeda.

Olen lasknud meie pere kolmel lapsel kasvada neile sobivas tempos. See ei tähenda, et mul vähem või rohkem alateadlikult neile ootusi ei olnud või et ma nende valikuid vahel suunata ei püüdnud. Tõsi, vahel nõudis lapse valikuga leppimine või sellele järjekindlalt vastu seismine tohutut eneseületust. Samuti kaasnesid sellega nii mõnigi kord kahtlused, et olen talitanud valesti. Kuid kõik meie laste tehtud valikud ja otsused, kas nad siis õnnestusid rohkem või vähem, said toetatud. Usun, et see on olnud nende jaoks parim kasvamise viis.

Mu emasüda sai haiget, kui meie tütar, kes 2004. aastal ise endale kooli valis, kooliteed alustades avastas, et ta on oma klassis ümbritsetud täiesti võõrastest. Ei ühtegi tuttavat mängukaaslast lasteaiast. Või kui ta mingil hetkel teatas järjekindlalt, et ta tahab kooli vahetada. Ma ei tea, milline olnuks tema edasine elukäik, kui oleksin lubanud tal seda toona teha.

Gümnaasiumiikka jõudes oli tal võimalus taas ise kooli valida. Sama on ta teinud ka kõrgkoole valides, need on olnud targad ja teadlikud valikud.

Mu hing oli haige ka mullu, kui mu tütar, juba 25-aastane noor naine otsustas teha totaalse elumuudatuse, asudes elama ja tööle linna, kus ootas ees justkui vaid tundmatus. Täna naudib ta Tartut täiel rinnal ja saab endaga suurepäraselt hakkama.

Mu emasüda ei lubanud mul sundida meie vanemat poega vastu ta tahtmist saksofoniõpinguid jätkama. Olgugi et talle oli muusikaliselt nii palju antud ja seda märkas ka õpetaja. Ja kui raske see oli, kui pidin sellesama poisi 16-aastasena n-ö pesast välja lükkama, et ta arendaks oma annet pealinnas. Ja oh seda muret, kui ta 11. klassi lõpus otsustas show-maailmaga liituda. Kõik oli seda aga väärt, sest ta suutis mõlemat – teha tööd ja käia koolis. Ta on järginud oma südame häält ja naudib seda, mida teeb, ning see on iga lapsevanema jaoks parim kingitus.

Hirm ja mure

Mu emasüda oli tulvil hirmu ja kahtlusi meie noorima poja esimesed kolm kooliaastat. Kas oli ikka õige ja tark otsus panna ta teistest aasta nooremana kooli?

Peagi lõpetasin tema haridustee pärast muretsemise, sest ta tõestas juba väikesest peale, et tema ongi suurepärane näide ennastjuhtivast õppijast. Nüüd, gümnaasiumi lõpetajana, saab ta oma tubli töö eest kuldmedali.

Tänavu märtsis otsustas seesama alati alalhoidlik, nüüdseks 18-aastane noormees, üksi võtta ette reisi läbi kahe riigi, sihtpunktiks Birmingham. Toimus seal ju üritus, millest ta oli kaua unistanud ja selle nimel tööl käinud. Mul ei jäänud muud üle, kui teda usaldada. Ta sai väga hästi hakkama, nagu ka kõige muuga.

Saame vanematena uhkusega öelda, et meie kolm last saavad elus hästi hakkama ja nad on edukad.

Siit küsimus – mis on edukus? Kas noor on edukas, kui ta lõpetab kooli medaliga? Või on ta edukas siis, kui saavutab märkimisväärseid tulemusi spordis, kultuuris või teaduses? Või on edukas ainult see, kes on multifunktsionaalne, “mees nagu orkester”? Enamikul meist on kindlasti mõni koolikaaslane, kes ühel päeval jätab vilistlaste kokkutulekule tulemata, sest talle tundub, et tema valitud tee ei ole nii mainekas, atraktiivne või edukas, kui mõnel teisel.

Mina ei läinud pärast gümnaasiumi ülikooli, otsustasin luua pere. Kas ma olen seetõttu kuidagi vähem edukas? Kindlasti mitte, sest esiteks olen ma suureks kasvatanud kolm elus hästi hakkama saavat last, kelle kõrvalt ei jäänud mul lõpuks ka ülikooli minemata. Selleks, et oma unistust kõrgharidusest teoks teha, oli mul vaja minusse uskuvaid ja toetavaid vanemaid. Kui ma 32-aastasena Tartu ülikooli sessidelt koju tulin, küsis isa alati naljatades: “Kas sa viisi ka said?” Ja kui ma teismelisena isa peale pahandasin, et tal olid mulle justkui liiga suured ootused, siis täiskasvanuna tundsin, kui vajalik see oli olnud.

Oskus olla nõudlik ja vajadusel järeleandlik, julgus lasta lapsel ise avastada, valmisolek leppida lapse tehtud valikutega ning suutlikkus uskuda ja toetada ongi minu arvates inimese edukuse nurgakivi. Kui me vanemate ja õpetajatena suudame neid punkte lapse suureks kasvamise teel järgida, siis saame öelda, et need lapsed on edukad, sest nad on tugevaks armastatud lapsed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles