/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/07/05/15437303t1h8f02.jpg)
Viimaste aastate kriisid ja hinnatõusud on toidutootjatele andnud ühe hoobi teise otsa. Seega pole mingi ime, et mõnigi neist on sattunud väga raskesse seisu.
JUHTKIRI ⟩ Nokk kinni, saba lahti?
Saare Leib lõpetas mullu detsembris tootmise, Saaremaa lihatööstus pidi hiljuti pooled töötajad koondama ja on saneerimisel, Saaremaa piimatööstus aga pandi möödunud aastal müüki – tõsi küll, müügitehingust Estoverile ei saanud asja.
Ajad on praegu keerulised ka tarbijale. Paljud inimesed, kes varem eelistasid kohalikku ja kvaliteetsemat toidukraami, on pidanud oma ostuharjumusi muutma, vaadates senisest hoolsamini hinnasilte ja otsustades neil kirjutatud numbrite järgi, kas panna toode ostukorvi või mitte.
Kuna sageli on mujal valminud tooted kohalikest odavamad, kipubki hinnatundlik tarbija tegema valiku soodsama kasuks. Mis omakorda mõjutab seda, kuidas kohalikud tootjad toime tulevad. Seega – nokk kinni, saba lahti.
Suuri lootusi ei saa kohalik tootja panna ka turistidele, kes saartele saabudes siinsetest poodidest just kohalikku toitu otsiksid. Külalinegi ehk kaalub oma valikuid varasemast rohkem, pealegi on turismihooaeg meie kliimas paraku lühike.
Kuna kohalikel ettevõtetel on suurte tootjatega konkureerida keeruline, on toidutööstuse päästmine eeskätt meie oma asi. Seega – vahest peaksimegi poes valikut tehes mõtlema mitte ainult toote hinnale, vaid ka sellele, kus see valminud on. Ja võimalusel eelistama kohalikke tooteid.
Kohalikud tooted peegeldavad kohalikku identiteeti ning on osa sellest. Kui kohalikud tooted kaovad, jääb ka meie identiteet vaesemaks.