Saare maagia või liiga rammus mereõhk?

Kadakad. Illustratiivne foto. Foto: Arvet Mägi

Mandri inimesed kipuvad Saaremaad pidama vaikseks ja rahulikuks kohaks, kus ei toimu suurt midagi. Või kui toimub, siis üksnes suvel, mil ürituste kalender on festivalidest ja muudest pidudest kirju.

Saaremaa eraldatus ning võimalus tunda end vabamalt kui kodukandis on kindlasti põhjused, miks siia mere taha tullakse. Kohandades Eesti konteksti kuulsat ütlust Las Vegase kohta: “Mis juhtub Saaremaal, jääb Saaremaale.”

Kui Muhu on saar, kus aeg puhkab, siis Saaremaa tundub suvel olevat koht, kus osal siia saabunud külalistest ja ka kohalikest elanikest mõtlemisvõime peatub või tundub toimivat mõnes teises dimensioonis.

Olgu külaliste või oma inimeste teod – kui suviseid Saaremaa politseiuudiseid lugeda, pole see saar sugugi vaikne ja uimase elutempoga, vaid üsnagi kriminogeenne koht. Koht, kus istutakse purjuspäi autorooli ja tõstetakse peotuju narkootikumide abil, kakeldakse, lõhutakse monumente, ärandatakse autosid, ahistatakse tervisesportlasi, kukutakse purjuspäi kaevu ning varastatakse isegi nööril kuivavad trussikud, voodipesust rääkimata.

Kas see ongi see paljuräägitud saaremaagia, mis kahejalgsetele niimoodi kummaliselt, võiks öelda isegi hullutavalt mõjub? Või on suvine mereõhk liiga rammus, pannes inimesed imelikult käituma? Hakka või uurima.