/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/09/13/15590495t1h1caf.jpg)
Viimaste nädalate jooksul on taas fookusesse tõusnud abistatud suitsiidi teema, kuna Lõuna ringkonnaprokuratuur esitas kahtlustuse ebaseaduslikus majandustegevuses mehele, kes on pakkunud inimestele abistatud enesetapu teenust.
KAS ABISTATUD ENESETAPP VAJAB REGULATSIOONI? ⟩ Inimese elukaare lõpp peab olema väärikas
Küsisime sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas tegutsevatelt saarlastelt, kas praegu nn halli alasse kuuluv abistatud suitsiid peaks Eestis olema seadustega reguleeritud.
/nginx/o/2023/09/13/15590483t1h2872.jpg)
JANE KAJU, vaimse tervise õde, elulõpu toetaja
Räägime palju sellest, et kas inimese elu lõpetamine on ikka eetiline. Harva mõeldakse aga teise poole ehk elu pikendamise eetilisuse peale. Tihti kuulen patsientide lugudest, kuidas arst oli lubanud raske vähi diagnoosi saades tuttavale X aastat elu, aga näe elas hoopis X+ aastat.
Loomulik reaktsioon oleks, et vau! – meditsiini ime! Keegi aga ei küsi, millised need “+” aastad välja nägid diagnoosi saanud inimese ja tema lähedaste jaoks. Kas see ikka on meditsiini ime, kui inimene käib tihedalt haigla vahet, ei suuda igapäevatoimetusi teha, sotsiaalne elu puudub või halvimal juhul peavad lähedased inimest 24/7 hooldama ning kuulama “saaks juba surra”-monolooge? Kahjuks mõnede raskelt haigete patsientide ja nende lähedaste jaoks näevadki need lisa-aastad välja sellised. Kui ei suudeta tagada väärikat elu lõppu, siis kas elu pikendamine aktiivraviga on eetiline?
Kas siis peaks aga kohe appi võtma assisteeritud suitsiidi ning probleem lahendatud? Ei. Olen sellel teemal vestelnud erinevate riikide arstide ja õdedega. Näiteks ka Tšehhi palliatiivravi süsteemi arendav arst ütles, et ühiskonnas on enne vaja tugevat toetava ravi süsteemi, et üldse saaks edasisest rääkima hakata. Nõustun temaga.
Võtame näiteks sellesama raske vähidiagnoosi. Kui meil puuduks igasugune toetav ravi, siis oleks inimesel lihtne otsustada, et tahan assisteeritud suitsiidi, sest ei soovi valudes piinelda või hooldekodu nelja seina vahel vegeteerida. Samas, kui on olemas mõlemad variandid, siis saab inimene elada toetava ravi abil üsnagi täisväärtuslikku elu edasi. Täita veel oma unistusi, planeerida elu lõpu soovid, rääkida ära rääkimata lood. Nii saavad lähedased aega kaotusega harjumiseks ja ka patsiendi otsus lõpuks assisteeritud suitsiidi kasuks ei ole tehtud kiirustades.
Ma ei ole kindlasti eutanaasia ega assisteeritud suitsiidi vastane, vaid usun, et trepil ühe astme – palliatiivravi – vahelejätmine teeb pigem ühiskonnale karuteene, kui toob kasu. Me ei saa luua riigis olukorda, kus väärika elu lõpu saavutamiseks on ainus võimalus endalt (teiste abiga) elu võtmine. Inimesel peab olema võimalus valida, kas toetav ravi või assisteeritud suitsiid.
/nginx/o/2020/01/06/12854456t1h849b.jpg)
VAHUR VALVERE, Eesti vähiliidu president, Põhja-Eesti regionaalhaigla onkoloogia-hematoloogia teadus- ja arendusjuht, onkoloog-ülemarst
Nii nagu sünd, on ka surm inimese elukaare lahutamatu osa ja see peab olema väärikas. Inimese väärika lahkumise tagab Põhjamaades kvaliteetne ja hästi kättesaadav palliatiivravi. Kuna soovime kuuluda Põhjamaade hulka, siis peaksime ka Eestis selles suunas liikuma. Kui see ei osutu aga mingitel põhjustel võimalikuks, siis tuleb kaaluda alternatiivseid variante, mille hulka kuulub ka abistatud suitsiid.
Arstivande andnud inimesena ma eutanaasiat loomulikult toetada ei saa, aga tavakodanikuna ma selle teenuse vajalikkust teatud erandlikes olukordades loomulikult mõistan. See teema vajaks aga sel juhul suuremat ühiskondlikku arutelu ja kokkulepet, mida ei tohi enam väga pikalt edasi lükata, sest muidu võib korduda see, mis Viljandimaal juhtus (Suitsiid, millele teenusepakkuja Paul Tammert pidi oma gaasimasinaga kaasa aitama, ebaõnnestus ja Tammerti tegevuse kohta algatati uurimine – toim).
/nginx/o/2020/12/14/13529439t1h72b0.jpg)
PIRET PIHEL, Saaremaa Südamekodu juhataja
Minu jaoks kõlab see küsimus nii: kas inimesel endal on õigus otsustada oma elu ja sellest väärika lahkumise üle?
Usun, et kui inimese vaimne seisund on korras, siis peaks tal ka see õigus olema. Vähemalt siis, kui alternatiiv on voodikeskne elu, valud, kannatused. Abistatud suitsiid oleks võimalus väärikaks lahkumiseks. Loomulikult ma tean, et elu peab austama. Usun ka, et kergekäeliselt ei teeks seda otsust keegi. Inimene ise peab tegema selle valiku ja saama võimaluse see ka teoks teha. Kindlasti peaks abistatud suitsiidi reguleerimiseks olema seadusandlus. Suurem kaasamine sellel teemal peaks toimuma sedavõrd väärikalt, et see ei teeks haiget.
/nginx/o/2021/05/25/13802806t1h8cba.jpg)
SIIRI RANNAMA, MTÜ Saaremaa Vähiühing juhatuse liige
On väidetud, et meie ühiskond ei ole valmis surmast ja väärikalt suremisest rääkima. Millal saab ühiskond valmis ja räägib suremisest – elu osast? Sest nendel teemadel tuleb rääkida ja mitte ainult rääkida.
Meil on lõpuni lahendamata diakoonia-, hospiitsi-, palliatiivravi teemad. Praegu on kaugelt liiga palju patsiente, kes neid tervishoiuteenuseid piisavalt ei saa. Kas me arvestame nende murekohtade lahendamisel inimestega, kes täna surevad abitut, valusat, ebaväärikat surma?
Saaremaa vähiühing on teinud ettepanekud patsienditestamendi ehk tulevikujuhiste kohta, mille õiguslik raamistik jõuab loodetavasti valitsuse aruteludesse järgmisel aastal.
Eutanaasia ja abistatud enesetapp on teemad, mida ei ole mugav, kuid on hädavajalik käsitleda. Praegu politseiuurimisel olevat abistatud suitsiidi pakkumist puudutavad tulevased lahendid ja otsused on teema, mida tähelepanelikult jälgime.
Arutelud eutanaasia ja abistatud enesetapu ümber puudutavad arusaadavalt meie väärtushinnanguid ja arusaamu sellest, mis on eetiline ja mis mitte. Kas abistatud enesetapp on tervishoiuteenus? Kes rahastab? Kes otsustab elu lõpetamise üle? Millal ja kuidas ja keda eutaneerida? Kas patsient, keda üha enam kaasatakse raviotsustesse, saab kaasa rääkida? Mis saab siis, kui patsient on alaealine? Eestkostel?
See kõik eeldab poliitilist tahet ja valmidust pidada põhjalikku, kõiki osapooli – lisaks arstidele ja ametnikele ka kirikut ja patsiente ning nende lähedasi – kaasavaid avalikke arutelusid. Olles näinud oma lähedaste ja vähiga võitlevate inimeste väga rasket, kuudepikkust piinlemist enne surma, arvan, et väärikas suremine, elulõpu kergendamine ja selleks tahte avaldaja soovist lugupidamine peab olema võimalik, reguleeritud ja aktsepteeritud.