Septembri keskel joonistasime Saarte Häälde laste joomaurgaste kaardi. Mõnele see ei meeldinud. “Lööte omanikud häbiposti – mida see annab?” küsiti. Teised ütlesid, et lugu ja kaart avasid nende silmad – kas tõesti on saarel nii palju riskilapsi ja linnas nii palju varjatud urkaid, kus olla.
Ja asi õigupoolest ongi väga hull. Muidugi mitte ainult see, et noortel on võimalik neid kümneid kogunemiskohti jumalarahus kasutada. Vaid just see, et meie saarel elab Eesti mõistes erakordselt palju riskilapsi ja probleem on vallavalitsusel ammuilma üle pea kasvanud.
Eile käisid politsei ja valla järelevalveametnikud jälle Kuressaare urkaid üle vaatamas. Seekord kuklas teadmine, et mõni päev tagasi üks neist, laste hulgas “Vol2” tuntud põles ja halvimal juhul võinuks tuli ja suits võtta elu. Päästeametnik ütleb tänases lehes, et ennustas aasta eest säärase õnnetuse tulekut ette ja selle toimumine oligi ainult aja küsimus.
Meie valla juht Mikk Tuisk ütleb tänases leheloos, et kurikuulsad “kogunemiskohad” ei ole noorteprobleemi juurpõhjus. Võib-olla ei olegi, aga see ei saa olla kindlasti põhjuseks nendega sisuliselt tegelemisest hoidumiseks.
Praegust asjaajamist, kus välismaalasest omanikele saadetakse huupi e-kirju, tuvastamaks nende “puutumist” või “puutumise puudumist”, saab nimetada ainult asendustegevuseks.
Vaielge palun vastu, aga kui viimati saadeti Vete 4 omanikule Tamas Nemethile e-kiri tänavu jaanuaris ja sellele järjekordselt ei vastatud ning vallavalitsuse ametnikud sellega lihtsalt leppisid, siis see on nende tegemata töö.
