RÄÄGIME SURMAST ⟩ "Täna on see päev!" Suitsiidi kogemuslugu

Foto: Erakogu

"Jagan teiega lugu, mis leidis aset 29 aastat tagasi. Oma venna kaotuse lugu oli oluliselt lihtsam kirja panna, kui seda siin," kirjutab saarlane Siret Liiv veebilehel "Räägime surmast".

Ma ei saa teiega jagada lahkunu nime ega rääkida väga täpselt sellest, mis juhtus. Kes teab, see teab. Püüan kirja panna endaga toimunu ja teen seda seepärast, et ka see lein sai mingis mõttes lihtsalt endasse peidetud ning jäi ilmselt korralikult läbi elamata. Kuidas ma seda tean? Tean, kuna käisin sel aastal kohas, kus see kõik juhtus, ja mu keha reageeris järjekordsele kunagi läbielatud hingelisele traumale.

"Return to innocence"

Oli 1994. aasta juuli keskpaik. Ilmad olid kuumad ja mina nautisin koos teiste noortega suve. Sain meie seltskonnast hästi läbi ühe noormehega, kes hakkas mingist hetkest alates rääkima võimalikust enesetapust, näidates kuuli, mis ühel päeval läbi tema pea lendab.

Jagasin kuuldut sõbrannaga, kellele sama noormees oli öelnud, et kui tema plaan teoks saab, olen süüdi mina. Ma ei tulnud tol hetkel selle pealegi, et täiskasvanuid teavitada, vaid püüdsin omaenese tarkusega hakkama saada. Püüdsin mõista ja tema jaoks olemas olla.

Meie eelviimane vestlus toimus telefoni teel, kõne lõpus jäi kõlama noormehe poolt mängima pandud Enigma lugu "Return to Innocence" (ingl k "Tagasi süütusesse"). Mõni päev hiljem seisis ta mu kodu esikus, ulatas mulle oma käekella ja nahkse kaelaehte sõnadega: "Täna on see päev!"

Paanika ja otsingud

Noormees lahkus. Ma ei teadnud, kuhu ta suundus, ega ka seda, mida teha või kellele teatada. Ka sel hetkel ei tulnud mulle pähe, et peaksin sellest mõnele täiskasvanule rääkima. Miks küll ometi? Ma ei tea!

Olen oma olemuselt kriisiolukorras tegutseja. Ma ei seisnud nõutult koridoris kuigi pikalt. Helistasin sõbrale, lootes, et tema võib mind aidata. Algasid otsingud. Poisid sõitsid läbi kohti, kus olime kõik koos aega veetnud, kuid asjatult. Jõudsin lõpuks arusaamisele, et pean ühendust võtma noormehe vanematega. Nende kodune telefon ei vastanud, mobiiltelefone ei olnud ja vanemate töökohta helistades selgus, et nad viibivad pealinnas. Ainus lootus oli noormehe vanem vend, kelle tabasime alles õhtul. Temal oli veel üks mõte, kust võiksime otsida. Ja seal ta oligi.

Edasi loe veebilehelt "Räägime surmast".

Kui sul esineb enesevigastamis- või suitsiidimõtteid, helista esimesel võimalusel Eluliinile 65 58 088 (avatud kell 19.00–7.00), emotsionaalse toe ja hingehoiu telefonile 11 61 23 (iga päev kell 10.00–00.00), hädaabikeskusesse 112 või pöördu lähimasse erakorralise meditsiini või psühhiaatriaosakonda.

"Räägime surmast" on informatiivne veebileht, mis on tänaseks juba üle aasta toetanud leinajaid ja harinud inimesi surmateemadel. Alguse sai leht saarlase Maris Prisko õe kaotuse põhjal tehtud blogist. Maris tundis, et peab selle kõik endast välja kirjutama, missiooniga, et ükski leinaja ei peaks enam tundma sellist üksindust ja infopuudust nagu tema. Tänaseks panustavad veebilehe sisusse lisaks Marisele ja elulõpu toetajale, samuti saarlasele Jane Kajule, ka lugejad ise. Elu lõpu, surma- ja leinateemasid selgitavad ja kirjutavad lahti erinevate valdkondade spetsialistid ning kogemuslugusid jagavad tavainimesed.