Viktor Orbàni silmamoondustrikid

Erkki Bahovski Foto: Konstantin Sednev

"See, mis pidi juhtuma, juhtuski. Ehk siis äraseletatult tõsiasi, et peaminister Kaja Kallase idavedude skandaal on võtnud temalt Euroopa moraalimajaka rolli. Uudisteagentuur Reuters tsiteeris Kallast pärast seda, kui Ungari peaminister Viktor Orbàn oli Hiinas surunud kätt Vene presidendi Vladimir Putiniga," kirjutab kolumnist Erkki Bahovski.

"Väga, väga ebameeldiv,“ ütles Kallas Reutersi teatel. Meie peaminister lisas veel, et Orbàni käitumine on seda ebaloogilisem, kui arvestada Ungari turbulentseid suhteid Venemaaga läbi ajaloo.

Budapest sellistele avaldustele vastamata ei jäta. Nii panigi Orbàni pressiesindaja Zoltan Kovacs X-i (endine Twitter) pika jutu, kus tõi eraldi välja Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku ärisidemed Venemaaga. Kovacsi postituses oli juttu teistestki poliitikutest, kelle moraalsus olla vaid fassaad.

Orbani ja Putini sõprus on tõsiasi

Kui Eesti on kaotanud idavedude skandaali tõttu kõvasti oma tõsiseltvõetavust, ei kaota see ära Euroopast probleemi nimega Viktor Orbàn. Viimase sõprus Vladimir Putiniga on tõsiasi. Muidugi tasub küsida, kas see on just sõprus, sest nii Orbàn kui ka Putin on väga pragmaatilised poliitikud.

Mitu inimest on minu käest küsinud, miks Orbàn sõbrustab Venemaaga. Tõepoolest, viidates Kaja Kallasele, Ungaril pole olnud läbi ajaloo Venemaaga lihtne: Venemaa lämmatas Ungari ülestõusu 1848.–1849. aastal ja 1956. aastal tegi seda toonane Nõukogude Liit.

Kuid Orbànit võib ähvardada Euroopa Liidus isolatsiooni jäämine. Enne Poola valimisi oli Orbànil liitlane Poola näol olemas. Teatavasti tülitses ka Varssavi Brüsseliga, ehkki Ukraina sõda tõi Poolat Euroopale tublisti lähemale. Nüüd aga võitsid Poola valimised selgelt euromeelsed jõud. Orbàn jäi üksi. Jah, on veel Slovakkia, kus peaministriks tõuseb Ukrainat mitte nii väga armastav Robert Fico, kuid tema on samuti pragmaatik ega soovi minna otsesesse konfrontatsiooni Brüsseliga. Pealegi pole Slovakkia samast kaalukategooriast kui Poola.

Orbànile jääbki Venemaa. Ja Hiina. Kui Euroopa Liit on viimased aastakümned otsinud tugevaid liidreid, siis saabki irooniaga öelda, et see liider on Orbàn.

Võtke lihtsad faktid. Vahetult pärast käepigistust Putiniga teatas Gazpromi tegevjuht Aleksei Miller, et Venemaa suurendab oma seniseid gaasitarneid Ungarile. Samal ajal levitab rahvusvaheline meedia jutte, nagu kavatseks Euroopa Liit vabastada 13 miljardit eurot Ungarile vastutasuks selle eest, et Budapest ei blokeeriks edaspidi abi andmist Ukrainale.

Kas Ungari peaks kuuluma EL-i ja NATO-sse?

Õigus, Euroopa Liidu toetused Ungarile pole veel fakt. Aga kui see peaks juhtuma, on Orbàn tõeline silmamoondaja – suruda Hiinas kätt sõjakurjategijaga ja võtta samas vastu Euroopa Liidult 13 miljardit eurot. Muidugi tekib mitu-mitu küsimust: kas Ungari üldse peaks kuuluma Euroopa Liitu ja NATO-sse, arvestades väärtusi, mida need organisatsioonid esindavad? Teine küsimus on paraku, mis nendest väärtustest üldse saab, kui Orbànil lubatakse nende peal trampida?

Ajalooliselt pole olnud väga palju võimekaid riigijuhte ja diplomaate, kes on suutnud oma riiki esindada nii hästi kui Orbàn. Meenub näiteks Napoleoni välisminister Charles Talleyrand, kus suutis Viini kongressil 1815. aastal saada Prantsusmaale suhtelised head rahutingimused, kuid kes töötas pärast ka Bourbonide dünastia teenistuses. Vahepeal võttis ta lahkelt vastu ka pistiseid Venemaalt ja Austrialt.

Orbàn on ere näide sellest, et poliitikas, eriti välispoliitikas pole moraalil suurt tähtsust. Kuid Euroopa Liidus ollakse mures selle pärast, et järgmisel aastal saab Ungarist Euroopa Liidu eesistujamaa, kes võib EL-i plaanid reeta Venemaale. Eks Talleyrandki teavitanud Venemaad mõningatest Napoleoni plaanidest.

Orbàn aga laseb edasi: esmaspäeval võrdles ta Ungari 1956. aasta ülestõusu aastapäeval Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Eks see ole meiegi euroskeptikute üks peamisi võrdlusi. Mis siis, et Londonist keegi tankidega üle ei sõitnud, kui britid otsustasid Euroopa Liidust lahkuda. Seda erinevalt Ungarist 1956. aastal, kui ülestõusnud ungarlased jäid Nõukogude tankide alla.

Muidugi kahjustab Ungari käitumine Ukraina positsiooni. Pealegi viib Ukrainalt tähelepanu kõvasti eemale Iisraeli-Hamasi konflikt. Samas pole Euroopa Liit Ukraina suhtes alla andnud ja uudised sellest, nagu kavatseksid mõned Euroopa relvatootjad alustada ühisettevõtteid ukrainlastega, et suurendada relvade tootmist Ukrainas eneses, on vägagi julgustavad. Ungari aga istub mitmel toolil korraga edasi. Ukraina endale sellist luksust lubada ei saa.