ÕETUDENGI PÄEVIKUD ⟩ „Lähme verd võtma.“

Õetudengi päevikud Foto: Saarte Hääl

Kuressaare Haigla Toetusfondi lehel saab lugeda ühe tänaseks II kursuse lõpetanud saarlasest õendustudengi päevikuid, mis on toored, ausad ja autentsed. Avaldame need autori loal muutmata kujul ka Saarte Hääle veebis.

Lähme.. see kõlab hirmsasti nagu mul oleks seal täita mingi suurem roll kui neerukausi sisse kogu vajaliku atribuutika komplekteerimine. „Oled võtnud varem verd?“ küsib õde. Tunnistan täiesti pühalikult, et ega ikka ei ole küll. Kui mitte arvesse see õnnetu läbitorgitud õppeklassi käsi, mida on nõeltega terroriseerinud kõik eelmised ja praegused õetudengid.

„Aga ma prooviks küll hea meelega kui sa oled nõus ja juhendad pisut,“ kõlas mu optimistlik, ent pooleldi värisev hääl.

„Lollakas, mida sa nüüd tegid?!“ ärkas järsku üles mu kaine mõistus, mis ka selleks hommikuks lõpuks end üles ehmatas. Aga siis oli juba hilja, sest juba olime teel palati poole. Natuke hakkas nüüd kõhe. Kaalusin minestamist. Ei õnnestunud.

Astusime palatisse sisse, akna all aovalguses lamab patsient. Kahhektiline (peen meditsiiniline termin väga kõhna patsiendi kohta) proua ajab end istukile ning annab nõusoleku selleks, et praktikant temal verd võtab.

Järsku on mu ees käsi, mis on väga kaugel sellest õppeklassi nukukäest, tulvil tutskeid veene, mis lausa ootasid punkteerimist. Selle konkreetse patsiendi käsi meenutas kuivanud puuroigast. Ja ma mõtlen seda kõige armastavamas mõttes üldse, sest vanainimeste käed on umbes nagu laste omad, nendes on miskit püha ja armsat. Aga praktikandi jaoks, kes esimest korda elus verd kavatseb võtta, on see enam vähem nii hull variant kui saab üldse olla.

Vähe sellest, et nahk on teistsuguse tekstuuriga, polnud sellel naisel ka korralikku vererõhku, mis tähendab seda, et ka need vähesed veresooned on katnud end Harry Potteri filmist tuntud nähtamatu tekiga. Seda nähes (või siis täpsemalt MITTE NÄHES) sisendasin endale, et pole hullu, vahel pole soont küll näha, küll aga sõrme all tunda. EI OLNUD.

No igatahes mis seal ikka – žgutt peale, nõel sisse ja otsingutele. Järsku hakkas katsutisse veri voolama! HURRAA! Ja siis tegi patsient käega mingi mikroskoopilise jõnksu ja veri jäi seisma. Kõik. Ei tilkagi rohkem. Püüdsin mis ma püüdsin, aga andsin lõpuks juhtiva positsiooni üle õele, kes püüdsid uuesti vere kätte saada. Ei saanud. Tükk aega pusimist, sudimist ja mudimist, aga õnneks pärast kogu seda kadalippu oli veri katsutis.

Muidugi totakam tunne olla kõrval ajal, mil õde püüab verd nõelapidi välja meelitada. Tohutult tahaks olla abiks, aga mingit abi minust tegelikult ei ole. Ainus asi, mida ma seal kõrval teha saan, on vahtida pingsa näoga seda naha all tantsivat nõela, tunda kaasa patsiendile ning elada kaasa õele.

Kui saaks, võtaks välja sahistid ning esitaks mingi motivatsiooni tõstva cheerleadingu kava koos jalahoopide ja kõige muuga, aga millegipärast on mul tunne, et selline etüüd siin hetkel ei pädeks ning õe tööd just eriliselt ei kergendaks. Küll aga aitaks see kindlasti leevendada patsiendi ebamugavust, sest sahistite ning jalahoopidega vehklev praktikant, kes hõiskab õele toetavaid loosungeid stiilis „SA SAAD SELLEGA HAKKAMA!“, oleks kindlasti hea viis ta mõtteid mujale viia.

Aga sahisteid mul kaasas ei olnud ning kahjuks ei ole minust ka suuremat ergutustüdrukut ning jalahooplejat, nii et piirdusin seekord lihtsalt toetava mõttejõuga. Õde oli õnneks tore nagu alati ning ütles, et tõepoolest on vahel nendelgi raske veeni üles leida. Andsin endale andeks ning lugesin ülesande 50% ulatuses sooritatuks, sest vähemalt sain kätte pool katsutit verd.