/nginx/o/2024/01/12/15826906t1h0a15.jpg)
/nginx/o/2019/05/16/12171159t1h886d.jpg)
/nginx/o/2024/01/22/15842621t1h4b57.jpg)
Saaremaalt pärit jalgrattur Mihkel Räim (Miku) sõlmis uueks hooajaks lepingu Mongoolias registreeritud ning peamiselt Aasias võistleva rattameeskonnaga Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team. Selleks, et kevadel toimuvateks esimesteks startideks valmis olla, läks Räim umbes kolmeks kuuks treenima Aasiasse. Sel korral võttis ta aga lisaks jalgrattale kaasa ka oma pere, elukaaslase Reti Meema ja nende üheaastase tütre, kelle hüüdnimi on hellitavalt räimerullike.
Milliseid riike üheskoos külastatakse, kas on võimalik ühendada kvaliteetset treeninglaagrit ja vaba aega perega ning säilitada reisi lõpuks ka mõned närvirakud? Sellest saavad Saarte Hääle lugejad teada Miku ja Reti kokkuvõtvas blogis!
/nginx/o/2024/01/22/15842611t1h343e.jpg)
RÄIMERULLIGA BALIL!
Aasia reisi planeerides oli meie esimene tingimus see, et meie tütar oleks vähemalt üheaastane, sest siis on tal kõik vajalikud vaktsiinid tehtud. Meie jaoks on lapse elu ja tervis kõige olulisem ja sellega riskimine ei tule kõne allagi!
Järgmine samm oli valida esimeseks sihtriigiks koht, mis ei tekitaks kohe liigset kultuuršokki ja oleks meile võimalikult turvaline. Olime juba viimased viis aastat Bali saarele tahtnud reisida, aga vahepeal tuli teisi kohustuslikke reise ette ning loomulikult segas kaarte ka mitu aastat kestnud koroona, mis Bali turistidele lukku pani.
/nginx/o/2024/01/22/15842626t1hf75d.jpg)
Bali on Indoneesia saareke, mis on Saaremaaga suuruselt võrreldav, aga vastupidiselt meie kaunile Saaremaale elab seal 3,551 miljonit inimest ehk umbes kolm korda rohkem kui terves Eestis. Valitsevaks usuks on hinduism.
Peamine tööstusharu on muidugi turism, mis sai alguse juba 80-ndatel aastatel. Kuid eestlaste üheks lemmiksihtkohaks on see muutunud just viimasel viiel aastal. Ei tea, kas põhjuseks on Jesper Parve samanimeline raamat, erinevad retriidid, BSH sotsiaalmeediapostitused vmt. Meie olime selle kõige osas pigem skeptilised ja meil oli selleks täielik õigus!
Valisime oma elukohaks Bali keskosas asuva Ubudi linna, mis pidi väidetavalt olema kultuuri ja kunsti keskus. Võtsime omale toakese ühes hotellis, mis oli suhteliselt keskuse lähedal ja millel oli väike basseinike.
Kuigi me teadsime, et nii väikese lapsega reisimine on katsumus, siis tuli see meile ikka iga päev taas üllatusena, mõlemal oli mitu korda plaan pere juurest põgeneda.
Bali keskosas tundub lausa enesetapp võtta ööbimine ilma basseinita, sest kuumus võib olla keskmise eestlase jaoks isegi tappev. Kuigi me teadsime, et nii väikese lapsega reisimine on katsumus, siis tuli see meile ikka iga päev taas üllatusena, mõlemal oli mitu korda plaan pere juurest põgeneda, üks tahtis rattaga džunglisse põgeneda, teine kuskile joogalaagrisse valenimega kaduda. Kahjuks või õnneks me seda ei teinud!
Ehk oli 80ndatel tõesti rohi rohelisem ja Ubudis müüdi käsitööd, aga tänasel päeval on enamus turge täis Hiinas toodetud asju. Veganrestoranide ja joogaklasside reklaamide asemel valitsevad sildid „Osta üks kokteil, saad teise tasuta!“ ehk ilmselgelt on sihtrühm aja jooksul muutunud. Lapsekäruga liiklemine tekitab tunde, et me kolime siia aastaks ja hakkame ise teetöölisteks, et need kõnniteed korda teha. Eestis pole vist ühtegi linna, kus oleks nii halvas seisus kõnniteed.
Miku treeningud algasid üle kivide ja kändude. Kuna liiklus Ubudis oli pöörane, siis läks trenni minemiseks ja tagasitulekuks juba üle 30 minuti ehk kokku vähemalt tund. Teed olid väga mägised ja vihmahood tegid need ohtlikult libedaks. Ja loomulikult läks kõvasti aega, et kohaneda 50kraadise temperatuuri muutusega. Kui Eestist lahkusime oli -20 ja Balile jõudes 30 kraadi.
Kõige keskmes oli ja on aga meie reisidel alati väike „räimerullike“ ehk meie tütreke, kes on pidevalt näljas. Ehk lisaks sportlasele, kes on 24/7 näljane, elab veel seljas väike räimerullike, kes toidu puudusel hakkab valimatult sööma basseinikive, sipelgaid jm. Toit, vot see on Balil küll imemaitsev.
Lisaks sportlasele, kes on 24/7 näljane, elab veel seljas väike räimerullike, kes toidu puudusel hakkab valimatult sööma basseinikive, sipelgaid...
Nendest kunagistest imeodavatest hindadest pole enam muidugi haisugi, aga kvaliteedi ja hinna suhe on siiski väga hea. Kolme inimese toidukord maksis umbes 20 eurot. Õnneks oli meie tütar kaval ja lisaks sellele, et ta on väga seltsiv ja lehvitab kõigile nagu Rooma paavst, siis suutis ta ka paljudes toidukohtades ennast teenindajate sülle naeratada ja sai nõnda köögist tasuta snäkke.
Parim asi Ubudi linnas oli massaaž. Seda sai iga nurga pealt ja see maksis vaid kuus eurot tunni eest, jalamassaaž kolm eurot pool tundi. Mis tähendas, et Eestis pakutava tunnise massaaži hinna eest saime me võtta 10 massaaži. Me ei hoidnud ennast tagasi! Kui üks kärutas, siis teine oli massaažis, vahest õnnestus ka lapse uni sellele ajale rihtida.
Vaatamisväärsustest külastasime Tegenungan Waterfall`i, Tagalalang`i riisiterrasse, Ahvide Metsa ja Elevandi templit. Kõige sügavama mulje jätsid riisiterrassid, mis on ka UNESCO nimekirjas. Kuna Miku on oma karjääri tõttu keskmisest rohkem reisinud, siis tema emotsioon vaatamisväärust nähes on tavaliselt „Nii väike ongi või?“ Sama kehtis tema puhul ka toitu nähes! Ja kahjuks tundub, et tütar on ka isasse.
Peale kümmet ööd Ubudi Linnas liikusime edasi sadamalinna Badang Pai. Meie läksime lapsega taksoga ja Miku rattaga, kohtusime hotellis. Minu rangel soovitusel jäime sinna kaheks ööks, et tutvuda kohaliku eluga, süüa mereande, käia lõpuks meres ujumas. Kahjuks oli tegemist päris räämas linnakesega, mida kasutatakse vaid selleks, et sõita Balilt edasi naabersaarele Lombok. TripAdvisori poolt soovitatud sinise laguuni rannad olid täis prügi, kohvikute viimane remont tehtud ilmselt 50 aastat tagasi ja värskeid mereande ei saanud, need olid kõik fritüüritud. Tegelikkuses oli sama Ubudi linnas, valitses värske mereanni ikaldus. Aga ilmselt on see seetõttu, et selles kliimas lähevad need kiirelt hukka. Rääkides veel selle sadamalinna elust, siis mu süda tilkus verd, kuidas inimesed oma elu raiskavad. Igas vanuses inimesed lihtsalt vedelesid, skrollisid, nö passisid tühja ja nii päevad otsa. Ilmselt on see võimalik vaid siis, kui oled sündinud nö paradiisisaarele ja ei oska enam seda kõike väärtustada. Tavaline eestlane korraldaks seal igavusest juba teisel nädalal „Teeme ära!“ talgud .
Ühel päeval anti mulle oma aega ja sain minna Ubudi suurimasse joogakeskusesse Yoga Barn joogatama. Tegemist on suhteliselt konveierlaadi süsteemiga, kus igal täistunnil on erinev joogastiil. Hind on sama, mis Eestis, 9 eurot kord. Jooga tase on eelkõige algajatele, et nö uksest sisseastujad ka hakkama saaksid. Kuna minu ema on joogaõpetaja, siis olen selle suhtes väga kriitiline. Osalesin Vinyasa joogas (voolav, asendid vahelduvad sujuvalt ), mida andis kohalik balilanna. Jooga ise oli suhteliselt keskpärane, aga sellist higistamist juba enne trenni algust pole ma oma elus veel kogenud ehk kahekordne trenn. Ilmselt on see taaskord tore koht, kus võtta erinevaid joogastiile, nautida kohalikus restoranis maitsvat vegantoitu jne. Mind ootas aga aias juba räimerullike, kes küll ootamisest magama oli jäänud, aga kõhukorin olin juba kuulda…
Lapsega reisimise juures on kõige väärtuslikum ehk see, et ta saab kogeda uusi maitsed lisaks Salvesti püreedele, mida vanemad 12 kuud talle sisse toppisid. Räimerullikese lemmik oli vaieldamatult arbuus ja arbuusimahl, aga "tolmuimejana" neelas ta ka litšipuu marju ja draakonivilja.
Lapsega reisimise juures on kõige väärtuslikum ehk see, et ta saab kogeda uusi maitsed lisaks Salvesti püreedele, mida vanemad 12 kuud talle sisse toppisid.
Kohalikust toidust rappis nuudleid, mida pikem, seda parem ja hingas sisse ka kõik kalmaarikrõpsud. Meie nautisime kõige enam erinevate marinaadidega kanavardaid suussulavate pähklikastmetega, vürtsikaid nuudliroogasid ja kõikvõimalikke värsketest puuviljadest tehtud mahlasid. Miku proovib elus kahjuks suhteliselt palju jookidega katsetada. Minu õnneks ebaõnnestus ta mitmel korral, kui üritas hästi tervislikuks hakata detox kokteilide abil. Raha oli makstud ja sisse tuli need punnitada, aga peale mõningaid ebaõnnestumisi leppis ta Fantaga.
Meie kokkuvõtteks soovitame Balit eelkõige matkasellidele, retriitijatele, surfifännidele jne. Lapsega on maailmas nii palju lihtsamaid kohti, kus olla. Küll aga kavatseme me sinna tagasi minna, kui me kunagi Mikuga põdurad oleme ja massaaži eest Eestis enam maksta ei jõua.
Miku/Reti/räimerullike
Jaanuar 2024
/nginx/o/2024/01/22/15842623t1hd337.jpg)