:format(webp)/nginx/o/2024/07/08/16209583t1hac92.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/12/15826906t1h0a15.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/02/01/15861940t1h0937.jpg)
Saaremaalt pärit jalgrattur Mihkel Räim (Miku) sõlmis uueks hooajaks lepingu Mongoolias registreeritud ning peamiselt Aasias võistleva rattameeskonnaga Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team. Selleks, et kevadel toimuvateks esimesteks startideks valmis olla, läks Räim umbes kolmeks kuuks treenima Aasiasse. Sel korral võttis ta aga lisaks jalgrattale kaasa ka oma pere, elukaaslase Reti Meema ja nende üheaastase tütre, kelle hüüdnimi on hellitavalt räimerullike.
Balil kuumusega juba pisut kohanenud, suundusime edasi samuti Indoneesia saarestikus asuvale Balist pisut väiksemale vulkaanilisele Lomboki saarele.
/nginx/o/2024/02/01/15861955t1hc619.jpg)
Kui Balit võib võrrelda Saaremaaga, siis Hiiumaad ehk Lombokiga. Nimelt lubasid Miku rahvusvahelised jalgrattasemud, et seal on liiklus treenimiseks palju rahulikum. Õnneks nad ei luisanud!
Läksime sinna Balilt kiirkaatriga, mis kihutas kohale lausa veidi alla kahe tunni. Saar ise on ilus roheline, aga võrreldes Ubudi kandiga oli vaatamisväärustega muidugi kitsas. Lombok on populaarne eelkõige matkajate ja surfarite hulgas. Saart eristab Balist eelkõige saarel valitsev islami usk, mis tähendab, et enamik rolleritel kihutavad naistest ja tüdrukutest kannavad pearätte.
Sisenedes ehmatas mind ära piletimüüja poolt esitatud küsimus: „Ega te hetkel ei menstrueeri?“. See tundus meile tagasihoidlike eestlastena veidi kohatu.
Meie alustasime oma reisi saare lääneosas piirkonnas nimega Batu Bolong ja seal nägime me küll vaid praetud nahaga pensionäre. Külastasime vulkaanilise kivi peale loodud Pura Batu Bolongi templit, kus nagu ikka, pidi välja käima 100 000 kohalikku raha, sest jumalad võivad muidu vihastada.
/nginx/o/2024/02/01/15861963t1hc69f.jpg)
Sisenedes ehmatas mind ära piletimüüja poolt esitatud küsimus: „Ega te hetkel ei menstrueeri?“. See tundus meile tagasihoidlike eestlastena veidi kohatu. Religioossetel põhjustel ei tohi menstrueerivad naised templeid külastada ja kuigi Miku arvates on see mu põhiline olek, siis sel korral sain loa siiski templisse siseneda. See kõik ärritas meid taaskord, sest ümbrus oli jälle kuhjunud prügi alla ja samal ajal tegid kohalikud aega parajaks oma telefonides. Mida jumalad küll sellest laiskusest arvavad?
/nginx/o/2024/02/01/15861969t1h5333.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15861970t1h8856.jpg)
Hiljem liikusime ka saare lõunaosasse, kus asuvad kuulsad Kuta rannad. Meie õnneks olid rannad küll palju puhtamad kui Balil ja Lomboki lääneosas. Kuid me ei olnud arvestanud, et lõpututes liivarandades pole ühtegi rannatooli ega varjualust ning liiv on päikese käes ca 60 kraadi ehk mitte just kõige nauditavam elamus koos lapsega. Ja lähedalasuvatest kemmergutest pole seal mõtet unistadagi. Ühel päeval võtsime ennast siiski kokku ja läksime ookeani ujuma.
Nimelt soovisid mõned kohalikud tumedanahalised lapsed minu valge tüdrukutirtsu vist ära süüa. Küll silitati ja lakuti teda iga nurga alt.
Minu eesmärk oli teha kuidagi nii, et meie räimerullike soolast vett ei jooks ega silma ajaks, sest siis oleks nö mere blokk garanteeritud. Liiva bloki saime juba peale, sest see nõme tegelane kippus jääma nende väikeste varvaste vahele ja mitte sealt ära tulema.
/nginx/o/2024/02/01/15861944t1h33cd.jpg)
Peab tunnistama, et vesi oli mõnusalt kosutav, aga me ei arvestanud ohtu, mis võib tulla teiste laste poolt. Nimelt soovisid mõned kohalikud tumedanahalised lapsed minu valge tüdrukutirtsu vist ära süüa. Küll silitati ja lakuti teda iga nurga alt. Alguses tundus see naljakas, aga aja möödudes muutus see pisut veidraks ning põgenesime sündmuskohalt. Eriti peale seda, kui lapsed hakkasid meilt raha nõudma...
/nginx/o/2024/02/01/15861991t1h3e12.jpg)
Kuna matkata ja püütonikoopasse me lapsega ei tahtnud minna, siis otsustasime külastada pealinna Matarami. Meie pere subjektiivne hinnang sellele linnale tsiteerides Sõprade tegelast Chandler Bingi on: „Kas saaks veel mõttetum linn olla?“. 75% ehitistest oli amortiseerunud. Linnas on umbes täpselt kolm vaatamisväärsust, millest vaatamisvääruseks tembeldaksime meie vaid ühe.
/nginx/o/2024/02/01/15861956t1h66d2.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15861958t1h7fd0.jpg)
Nimelt soovitati külastada Mayura Water Palece`it. Olime seal ainukesed kunded ehk kohalik giid haakis ennast osavalt meile sappa. Loomulikult ei suutnud Miku selle palavaga ajalootundi kuulata ehk pidin selle „huvitatud oiviku“ rolli enda kanda võtma. Väidetavalt oli see kuningapere residents vihmaperioodil ja seal tehakse ka tänasel päeval olulisi riigivisiite. Meie hinnangul on aga Kadrioru park umbes kümme korda kuninglikum kui antud park ja palee. Aga nagu ikka lõppes see giidi poolt nõutud „annetusega“, sest me ju ei tahtnud, et kuninglikud draakonid meie unenägudesse tulevad…
/nginx/o/2024/02/01/15861959t1h2f8e.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15861961t1hb289.jpg)
Järgmine peatus oli Hubbul Wathani islami keskus, mis oli arhitektuuriliselt päris tore värviline ehitis, kuigi lähemalt vaadates väga kehva kvaliteediga tehtud, aga sisse meid usu tõttu siiski ei lubatud. Viimane vaatamisväärsus oli kaubanduskeskus ja olgem ausad, päris mõnus oli seal konditsioneeriga hetkeks mitte higistada.
/nginx/o/2024/02/01/15861952t1h0193.jpg)
Pidime taas oma last pingsalt valvama, sest siin on komme võõraid lapsi põsest näpistada, ilma loata sülle võtta jne. Ühesõnaga Roseta on siin staar!
Samal ajal oli Bali saarel olnud maavärin, millest meie ei teadnud midagi. Küll aga uurisid meie vanemad, kas ja kuidas me oleme tsunamiks valmistunud. Aus vastus oli, et ei olegi ja võtsime seda pisut naljaga. Naeruvõru kadus aga suult, kui õhtul selle kohta googeldasime ja selgus, et 2018. aastal oli Lomboki saarel olnud maavärin, mis võttis 20 turisti elu. Ehk „Not so funny anymore!“
/nginx/o/2024/02/01/15861985t1h5e79.jpg)
Selleks et oma tuju tõsta ja endiselt paradiisiranna otsingul, võtsime ette kahepäevase minireisi väikesele Gili Air`i saarele. Gili saari on kolm (kohalikus keeles tähendab see lihtsalt ilusaid väikeseid saari). Aga kuna üks saar on mägine ja taas matkajatele mõeldud (Gili Meno), teine pidutsejatele (Gili Trawangan), siis jäi meil taas üle see pensionäride saareke enda eesmärgiks võtta.
/nginx/o/2024/02/01/15861986t1h2758.jpg)
Gili saared on ka populaarne pulmareiside sihtkoht. See on iseenesest huvitav, sest Teise Maailmasõja ajal olid saared Jaapani vägede poolt kinni võetud sõjavangide kinnipidamise- ja töölaagri kohaks. Kuid Ka Patarei Vangla saab ilmselt tulevikus oma nö pruutpaari toa ja Klooga on ju samuti meil Eestis populaarne suvituskoht ehk ajalugu võib teha huvitavaid pöördkäike…
Gili Air oli meie väikesele perele tõesti nauditav keskkond. Esiteks nautisime me seda rahu ja vaikust, mis oli saavutatud tänu sellele, et saarel ei ole mootorsõidukeid.
/nginx/o/2024/02/01/15861974t1hae90.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15861973t1h55af.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15861976t1h281a.jpg)
Liigeldakse hobutakso, ratastega või jala. Meie proovisime kõiki kolme liikumisviisi ja kõige nauditav oli loomulikult ratas, sest lapsetooliga ratas võimaldas ka kõige pisemal mugavalt ringi uudistada. Rannad olid keskmisest puhtamad, kuigi Eesti puhtuse taset ei saavuta need ilmselt kunagi.
Sellised pikemad reisid ei ole selleks, et vanemad saaksid lähedust nautida, nende eesmärk on laps ellu jätta!
Pisut kurvaks tegi vaid see, et me polnud terve reisi vältel näinud söögikohtades head kalavalikut ja ka sel korral saime valida vaid elaval tulel tehtud tuunikala. Ööbisime ühes toredas hotellis, mida pidas Rootsist pärit noormees. Lastevooditest võib reisil pigem und näha, aga õnneks saab päevauinakusse panna lapse päevitusmadratsite peale ja öösel nihverdatakse ennast mõnusalt vanemate kaissu. Aga nagu varem mainitud, sellised pikemad reisid ei ole selleks, et vanemad saaksid lähedust nautida, nende eesmärk on laps ellu jätta!
/nginx/o/2024/02/01/15861983t1ha711.jpg)
Kui ma peaksin Gili Airi saart mõne Eesti saarega võrdlema, siis ehk paneksin ta ühte patta Kihnuga. Kuid taaskord paradiisisaari on maailmas sadu, kui mitte tuhandeid. Kuid Kihnu loodust, rahvariietes mopeediga liikuvaid memmesid ja Kihnu virve loomingut vaid üks. Mitte vähe oluline ei ole meie jaoks ka see, et samal päeval kui võimas Kihu Virve lahkus, sündis teine loodetavasti sama vägev naine asemele - ROSETA! Ehk taaskord 1-0 Eesti kasuks.
/nginx/o/2024/02/01/15861979t1h4148.jpg)
Imeliselt Gili saarelt tagasi tulles ootas meid juba meie taksojuht, aga mitmed vanemaealised turistid ootasid õnnetute nägudega sadamas. Nimelt on kahjuks endiselt kohalikke, kes lubavad turistidele maad ja ilmad kokku, võtavad raha ette, aga kohale ei ilmu. Eriti keeruline on see olukordades, kus turistid ei räägi ka eriti inglise keelt, siis on raske ka oma õigust pärast taga nõuda. Ausalt rääkides, siis ka meie saime osavalt petta kui maksime paadisõidu eest pea kolmekordse hinna. Loll on loll olla!
Meie tütre nimi Roseta on reisi jooksul palju nalja pakkunud. Küll kutsutakse teda bruschettaks, Trosettaks.
Miku treeningud mööduvad kuumuses vaevaliselt. Trennide kestvus on lühem kui tavapäraselt harjunud oleme, sest kuumus teeb oma töö. Tihti peab ta bensiinijaamas peatuseid tegema, et kehatemperatuur normi saada.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/01/15863697t1h9579.jpg)
/nginx/o/2024/02/01/15863698t1h550a.jpg)
Ja kui Eestis on probleem, et profiil on liiga tasane, siis siin on probleemiks endiselt pidevad tõusumeetrid. Kuid, mis ei tapa, teeb tugevaks ja loodetavasti on tulemusi juba kevadel näha.
Meie tütre nimi Roseta on reisi jooksul palju nalja pakkunud. Küll kutsutakse teda bruschettaks, Trosettaks jne. Kuid kõige tihedamini hüütakse teda siiski „babiiiii, smaiiiilllll babiiiii….!“ Ja kui kuskil tekib mõni komistuskivi või kui oleks vaja pisut toitu juurde saada, aga eelarve ei luba, siis tasub alati laps nö tanki panna ja midagi head tuuakse lauale.
Järgmine peatus Tai!
Miku/Reti/Räimerullike
Jaanuar 2024
/nginx/o/2024/02/01/15861948t1h6c66.jpg)