:format(webp)/nginx/o/2025/01/31/16626810t1h93c6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/31/16747964t1h70e2.jpg)
Sel korral räägime Igapäevalugude taskuhäälingus sellest, kuidas lahutuse või paarisuhte lagunemise korral rääkida sellest lastele, millal seda teha ja kuidas lapsi jagada ning kus see lapse kodu õigupoolest pärast lahutust ikkagi on?
Üks mõte, mis kipub alati lahutuste korral olema see number 1 asi, mis ära ununeb neil, kes lahutama hakkavad, on see, et laste pärast pole vaja vägisi koos elada, kuid vähemalt laste pärast on vaja ka pärast lahutust inimesteks jääda.
Seda on lihtne öelda, paraku enamusel kordadest hakatakse lapsi kasutama teise vanema vastu relvana. Perelepitaja Kadi Kindlam lahkab taskuhäälingus seda teemat läbi oma isikliku kogemuse ja ka läbi selle, mida ta oma tööga seonduvalt on kuulnud ja näinud.
Lahutus on suur muutus ja see on ebamugav muutus, see on valus, ent mõnel juhul ka vabastav. Emotsioone, mis sellega kaasnevad, on palju, isegi liiga palju ja sellest kõigest saab tegelikult sotti alles mõne aja möödudes. Kuid, kui täiskasvanud, kel on kujunenud välja sotsiaalsed oskused ja mehhanismid eneseabiks, siis lastel need oskused vajalikul tasemel puuduvad.
Millistele küsimustele ja kuidas vastata, et lapsed ei jääks sellesse keerisesse end alusetult süüdistama, vaid saaksid enda emotsioone ja mõtteid turvaliselt väljendada.
Ära ei tohiks unustada, et kuigi vanemad ei ela enam koos, on lapsel endiselt õigus mõlema vanema hoolitsusele ja armastusele. Lapsel on õigus jääda lapseks ja elada õnnelikult ka peale vanemate lahkuminekut.
Lahkumineku korral lahutavad vanemad teineteisest, kuid kumbki ei lahuta lapsest. Kuidas seda saavutada ja milline roll on lahkuminevas suhtes perelepitajal?
Räägime sellestki, millal tutvustada lapsele oma uut partnerit.