RÄIMERULLI REISIBLOGI - 3. OSA ⟩ "Minu tungival soovitusel läksime lapsega kohalikku haiglasse..."

Copy
Mihkel, Reti ja Roseta
Mihkel, Reti ja Roseta Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Saaremaalt pärit jalgrattur Mihkel Räim (Miku) sõlmis uueks hooajaks lepingu Mongoolias registreeritud ning peamiselt Aasias võistleva rattameeskonnaga Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team. Selleks, et kevadel toimuvateks esimesteks startideks valmis olla, läks Räim umbes kolmeks kuuks treenima Aasiasse. Sel korral võttis ta aga lisaks jalgrattale kaasa ka oma pere, elukaaslase Reti Meema ja nende üheaastase tütre, kelle hüüdnimi on hellitavalt räimerullike.

Milliseid riike üheskoos külastatakse, kas on võimalik ühendada kvaliteetset treeninglaagrit ja vaba aega perega ning säilitada reisi lõpuks ka mõned närvirakud? Sellest saavad Saarte Hääle lugejad teada Miku ja Reti kokkuvõtvas blogis!

Õnnelikud Roseta ja Reti
Õnnelikud Roseta ja Reti Foto: Reti ja Mihkli erakogu

TÕBISE LAPSEGA ALATI NAERATAVAS SIIAMIS

Peale Indoneesiat võtsime oma sihiks endise Siiami, praeguse Tai Kuningriigi. Kuid selleks, et Lomboki saarelt sinna jõuda, pidime tegema vahepeatuse ööbimisega Singapuris. Seal ööbisime ühes äärelinna hotellikeses (ilma aknata kuubiktuba) ning järgmisel päeval sõime hommikust ja saime linna peal paar tunnikest jalutada. Linnriik Singapur on maailma üks kalleimaid, aga meie õnneks ka üks puhtamaid. Hoolimata sellest, et sõime seal meie reisi kalleima hommikusöögi ja nautisime hirmkallist kohvi, armusime sellesse riiki kohe. Meile meeldis see turvaline liiklus, head kõnniteed, erinevate rasside loomulik segunemine tänavapildis (keegi ei kõõritanud avalikult kedagi), toimekad inimesed (aga mitte liiga toimekad nagu nt Londoni tänavatel närviliselt ringi tuiskavad nö edukad) jm. Sinna tahame kunagi kindlasti tagasi minna!

Krabi linnas
Krabi linnas Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Krabi (mis ei ole saar, vaid provints Lõuna-Tais) sai valitud seetõttu, et see piirkond pidi olema peresõbralik ja seal on piisavalt häid teid, millel Miku saab treenida. Samuti ei olnud me huvitatud õnneliku lõpuga massaažist (Miku ei lubanud mul isegi sellele mõelda) ning õhtusöögi ajal vagiinast välja hüppavatest bing bong pallidest (pidavat olema Pattaya piirkonnas meelelahutusvorm).

Maandusime Krabi lennujaamas ja kuna meie pagasite hulk on enamike jaoks hirmutavalt suur (4 kohvrit, 2 seljakotti ja suur rattakott), siis oleme sunnitud liikumiseks kasutama väikebussi või väga suurt autot. Meil sai nö tutist kinni üks värviliste juustega kohalik tailanna (kuigi Miku oli kindel, et peaksin ikka talle seeliku alla piiluma, et tema soos veenduda).

Khlong Muang rand mõõna ajal
Khlong Muang rand mõõna ajal Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Sõitsime rõõmsalt meie esimesse peatuspaika Krabil, mis oli Klong Muangi ranna juures. Kahjuks vaevles meie räimerullike hammaste tuleku käes, mis tekitas palaviku, palju ila ja paha tuju ning see kõik päädis veel mingi imeliku lööbega tema kehal. Järgmisel päeval otsustasime siiski peale Miku trenni minna randa kaema ja me ei pidanud pettuma. See oli täpselt nii ilus nagu reisikataloogides lubatud!

Väikeses erarannas, kus veetemperatuur oli 5 kraadi soojem, kui pearannas.
Väikeses erarannas, kus veetemperatuur oli 5 kraadi soojem, kui pearannas. Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Pildil olev minibassein tekitas turistides palju elevust ja tehti pakkumisi selle omastamiseks.
Pildil olev minibassein tekitas turistides palju elevust ja tehti pakkumisi selle omastamiseks. Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Päikeseloojang Krabi rannal
Päikeseloojang Krabi rannal Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Rand oli PUHAS ja rannajoon piisavalt pikk ning lai. Kuigi lamamistoole polnud, siis oli liiv peale kella 16.00 väga mõnusalt soe ja ideaalne lapsega rullimiseks. Alustasime kohe ka kohaliku toidu proovimisega. Kookosed on Tais küll kaks korda väiksemad kui olid Balil ja Lombokil, aga toit tunduvalt tervislikum. Minu igapäevasesse menüüsse kuulus papaiasalat erinevate lisadega, Miku kõhverdas kahe suupoolega igapäevaselt padthaid (mis maksis 2 eurot ports). Hinnad on siin pisut odavamad kui Balil, aga restoranides tuleb näiteks tavalise pasta ja pizza eest siiski välja käia 7 eurot. Süüakse lusikaga, kahvliga söömist peetakse ebaviisakaks.

Roseta esimene oma lasteeine, mille ta järgi jättis ja vanemate toidu ära sõi.
Roseta esimene oma lasteeine, mille ta järgi jättis ja vanemate toidu ära sõi. Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Tai inimesed on tõesti sõbralikud ja naeratavad enamus aega. Ja kui mõni oligi tusasem, siis sulas ta kohe meie räimerullikest nähes.

Unustasime mainida, et terve reisi lubasime olla karsklased. See kõik ei ole meile probleem, aga…. Me ei leidnud kuu aja jooksul kuskil alkoholivaba õlut. Ja meile tundus, et maailm on meie vastu, sest igakord rüüpab keegi meie õhtusöögi ajal külma õlut ja see frustreerib meid. Alguses mõtlesime, et mis seal ikka, lutsutame oma kookost edasi, aga siis…Tais leidsime me Heinekeni alkoholivaba õlu ja Mikul oli peale seda momentaalselt mott laes treenimiseks.

Miku trennis
Miku trennis Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Ja rääkidas, kui lollid võivad olla lapsevanemad esimese lapsega… Kes ostab musta kergkäru reisile, kus keskmine temperatuur pidevalt üle 35 kraadi? Vaid kukkunud lapsevanemad ehk meie! Nimelt kütab päike selle käru tulikuumaks ehk seal palja kehaga peal ei saa olla, peame pidevalt selle põhja lapsele vooderdama. Aga no järgmises elus jälle targemad!

Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Klong Muangi läheduses julgesime esimest korda kolmekesi ka rolleriga sõita, sest esimese ööbimiskoha läheduses oli liiklus väga rahulik. Kuigi kohe sõidu alguses kukkus minul kiiver peast, Miku väitus, et seda juhtub vaid minusugustega. Käisime elevante uudistamas aia tagant. Elevantide pesemine, paitamine, banaaniga toitmine maksis 60 eurot nägu ja leidsime, et see on selle eest pisut liiga palju. Väidetavalt oli tegemist elevantide varjupaigaga. Me ei ole näinud, et Kopli koerte varjupaik koerte toitmise eest 60 eurot kasseeriks!

Kuldse Budha juures
Kuldse Budha juures Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Mõned ööd veetsime Krabi lennujaama lähedal hotellis Nap Hotel, mis ilmselgelt oli mõeldud uinakute tegemiseks, sest selle asukoht oli küll pommiaugus. Pidime igalepoole liikuma takso või tuktukiga. Ja kuna seal oli nii igav, siis otsustasid kolm hullukest ette võtta retke Krabi populaarseima Buddha kuju Pagoda (Wat Phra Bat Padaeng) juurde, kus asub ka Tiigri koobas. Väidetavalt oli kunagi üks munk seal pikalt mediteerinud ja kuulis tiigrihääli, sellest ka nimi.

1260 astet minna
1260 astet minna Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Kujukese juurde viis 1280 trepiastet. Mina lubasin alguses entusiastlikult, et Miku teeb kõhukotiga esimese osa ja ma võtan poole peal üle. Reaalsus oli see, et nad ootasid mind Rosetaga 15 minutit tipus, sest minule oli see teekond liiga ränk. Taastusin just naisteasjadest, kuumus oli tappev ja ma polnud sellist nö kestvustrenni reisi jooksul teinud ehk hingeldasin iga astme peal nagu 200 kilone inimene. Rohkem väikeste lastega inimesi me ei kohanud. Sel hetkel olin õnnelik, et olen suhtes sportlasega. Kuid tehtud see sai ja vaade oli tõesti imeline. Teist korda seda enam ette ei võtaks.

Ühel päeval otsustasime lisaks kohalikele outlettidele tutvuda ka kohaliku kultuuriga ehk külastasime Andamani Kultuurikeskusega. Selliste kohtade plussiks on see, et seal on külm ja saab jalutada vabalt ringi ilma hingeldamata. Keskus/muuseum ise oli pigem keskpärane, aga kindlasti huvitavam kui lennujaama unehotellis passimine.

Krabi linn oli meile väga lähedal, seetõttu õhtustasime seal turu peal. Toit oli odav ja maitsev. Väidetavalt pole Tai pealinnas Bangkokis inimestel isegi kööke, sest toidu ostmine turult on palju odavam, kui ise teha.

Räimerullike on kärsitu ja valmis ka oma varbaid sööma.
Räimerullike on kärsitu ja valmis ka oma varbaid sööma. Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Krabi linna jõeretkel.
Krabi linna jõeretkel. Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Ja ühel päeval võtsime ennast kokku ning läksime päeval (kuuma oli 35 kraadi) Krabi linnas asuvale jõele laevakruiisile. Väike puust laevake (longboat) viis meid Krabi linnamaamärgi juurde nimega Khao Khanab Nam. Tegemist on kahe mäega, mille vahelt voolab jõgi. Tegime peatuse koopa juures, mille sees suur inimskelett ning väike näitus.

Väidetav esimene püsielanik Krabil
Väidetav esimene püsielanik Krabil Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Väidetavalt oli see koopia sealtsamast leitud skeletist ning pärines esimesest inimasustusest Krabi piirkonnas. Pikaaegse muuseumitöötajana julgen ma kahelda, sest skelett oli pigem dinosauruse suurune ja meile on õpetatud, et inimesed olid vanasti ikka pigem väiksemad, kuigi sitkemad. Laevuke liikus läbi kanali ja puudevõrestiku, kus hüppasid ringi pärdikud ehk loomulikult oli Roseta nägu pidevalt naerul. Tüürimeesteks on siin kohalikud enamasti kahe hambaga mehed, kes Rosetat väga naerma ajavad. Tõenäoliselt saab Roseta aru ja mõtteis uhkeldab, et tal juba rohkem kikusid suus.

Vapper Räimerullike kohalikus haiglas.
Vapper Räimerullike kohalikus haiglas. Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Edasi liikusime kuulsa Ao Nangi lähedusse. Kuid selleks ajaks oli Roseta saanud küll oma naha kenasti korda, aga kahjuks oli kõhulahtisus ja valud läinud suuremaks. Minu tungival soovitusel läksime lapsega kohalikku haiglasse. Julgesin selle sammu ette võtta, sest ööd olid juba unetud, laps maru nutune ja minu sõbranna oli samas haiglas rasedana ülevaatusel käinud. Wattanpat Hospidal oli tõesti väga puhas, viisakas ja kiire. Saime erakorralisse sisse ja laps vaadati kiiresti üle ning tehti vereproov. Vereproovi tegemine oli seal kuidagi eriti vaevaline, meie väike räimerullike pandi kõvasti kinni mähkimistekki, et ta ei saaks liigutada. Kuna minu närvikava on väga nõrk, siis läksin ise koridori nutma ja Miku jäi lapsega sisse. Koridoris oma lapse röökimist kuulda on emotsionaalselt päris hull, sel hetkel oleksin vajanud turgutuseks väikest konjakipitsi ja hamba alla väikest toidupala, mille nimi on Muna Hüübes. Vereproovist selgus, et üheteistkümnest näitajast üheksa olid tugevalt põletikulised ehk meile kirjutati välja antibiootikumid (Roseta elu esimesed) ja veel kolm erinevat ravimit. See nali läks maksma 500 eurot, taaskord tänulikud, et on olemas reisikindlustus, mis kulud loodetavasti korvab. Korra pidime veel paar päeva hiljem minema pisikest patsienti näitama, õnneks olid ravimid mõjuma hakanud ja meie rõõmus laps oli tagasi.

Minu vaimne tervis on reisi jooksul päris mitu korda proovile pandud. Sellest sain aru siis, kui ühel päeval avastasin end jalga ajamas lapse mähkmeid ja olin veel hästi tusane, et miks jalg sisse ei lähe.

Ao Nangi rand
Ao Nangi rand Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Mitmel päeval käisime Ao Nangi rannas, mis oli suhteliselt puhas ja lai ning turistide hulgad hajusid kuidagi mõnusalt ära. Avastasime, et Happy Hour´i ajal olid mitmed toidud palju soodsamad, pitsa isegi mitu korda odavam ja seda ei pidanud meile mitu korda ütlema.

Ao Nangi ööturul
Ao Nangi ööturul Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Sooja kliimaga kohtade puhul tuleb endale alati meelde tuletada, et meiega elavad/ööbivad veel teised kutsumata külalised ehk erinevad putukad. Ühel päeval olin ma kiiruga unustanud lapse piimapulbrile kaane peale panna ja loomulikult võtsid minisipelgad selle üle. Oli pisut nuttu, aga õnneks on meil reisi lõpuni veel üks purk. Oleme hetkel arenguperioodis, kus ilma õhtuse tudupiimata unele ei saa mitte minna.

Phi Phi saare mälestused
Phi Phi saare mälestused Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Foto: Reti ja Mihkli erakogu
Kohtumine sõbrakestega PhiPhi saarel
Kohtumine sõbrakestega PhiPhi saarel Foto: Reti ja Mihkli erakogu

Krabi piirkonna reisi lõpetamiseks otsustasime minna kuulsale Phi Phi saarele. Reis organiseeritud ja vaim valmis ärkasime ühel hommikul vara, et olla valmis ja siis… selgus, et hotell, kus ööbisime ei võta meie pagasit hoiule, aga seitsme kohvriga kahekümne neljaks tunniks teisele saarele minna tundus ka võimatu. Miku väljus kehast ja jooksis omadega hetkeks täitsa kokku. Kuid nagu ikka on sellised olukorrad millekski head. Pidime oma reisikese tühistama ja otsima endale üheks ööks uue elamise. See andis Rosetale aega oma kõhukene korda saada ja õnneks saime reisi hilisemaks ümber vahetatud. Phi Phi saar on üks populaarsemaid Tai saari oma kristallselge vee ja mõnusate randade tõttu. Enamasti on sealsed hotellid juba pikalt ette broneeritud, aga kuna minu sõbrad peatusid seal samal ajal, siis õnnestus neil juhuslikult meile üheks ööks väike bangalo saada. Reis Ao Nangist sinna kestis suure paadiga kaks tundi. Tehti väike peatus ka Railey Beachil ja Bondi filmis kuulsaks saanud kaljude juures. Hullunud turistid muidugi pildistasid seda kõike. PhiPhil külastasime Long Beachi, kus tegime õhtusöögi ja nautisime tuleshowd. Minu sõprade lapsed ja meie oma ka muidugi, olid sellest vaimustunud ja esimesed lubasid koolis sellest ettekande teha. Milleks teha Tai loodusest, kultuurist ettekannet, kui saab teha tuleshowst! 

Meie soovitame PhiPhi saarel veeta rohkem aega kui üks päev. Meil jäi kahjuks saar ise avastamata, sest tahtsime ka niisama ujuda ja puhata, ei suutnud enam kõhukotiga olümpiasangareid mängida. Kuid taaskord tõdesime, et ilmselt pole vahet, millisel saarel puhata ja konkreetselt ühe saare pärast meie tulevikus tagasi ei tuleks. Maailmas on selleks liiga palju põnevaid kohti. Juba Tai Kuningriigis on 1430 saart!

Järgmine peatus Chiang Mai (Tai)!

P.S. Palavad tervitused tänasele hällilapsele, Miku vanaemale, Kuressaares elavale Evi Räimele 77. sünnipäeval!

Miku/Reti/Räimerullike

Veebruar 2024

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles