/nginx/o/2019/05/16/12171159t1h886d.jpg)
/nginx/o/2024/01/12/15826906t1h0a15.jpg)
/nginx/o/2024/03/04/15926362t1hc858.jpg)
Saaremaalt pärit jalgrattur Mihkel Räim (Miku) sõlmis uueks hooajaks lepingu Mongoolias registreeritud ning peamiselt Aasias võistleva rattameeskonnaga Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team. Selleks, et kevadel toimuvateks esimesteks startideks valmis olla, läks Räim umbes kolmeks kuuks treenima Aasiasse. Sel korral võttis ta aga lisaks jalgrattale kaasa ka oma pere, elukaaslase Reti Meema ja nende üheaastase tütre, kelle hüüdnimi on hellitavalt räimerullike.
Milliseid riike üheskoos külastatakse, kas on võimalik ühendada kvaliteetset treeninglaagrit ja vaba aega perega ning säilitada reisi lõpuks ka mõned närvirakud? Sellest saavad Saarte Hääle lugejad teada Miku ja Reti kokkuvõtvas blogis!
Taimaa populaarne kuurortpiirkond Krabi avastatud ja lõpututest randadest ning päevitamisest väsinud, otsustasime minna edasi sisemaale. Krabi lennujaamast suundusime Chiang Maisse lennuga, sest maismaad mööda oleks see 2000 km ja lapsega ilmvõimatu. Chiang Mai on linn Põhja-Tais, suuruselt teine suurim linn pärast pealinna Bangkokki (asub ca 800 km kaugusel Bangkokist). Ühtlasi kutsutakse Chiang Maid ka Uus Linn või Põhja Roos. Chiang Mai on välimuselt tüüpiline Aasia suurlinn paljude kõrghoonete ja pisut hullumeelse liiklusega. Punane foorituli kestis seal meie jaoks näiteks pea pool tundi (tegelikkuses muidugi ca 5 minutit). Arhitektuuriliselt on kokku püütud sobitada arhitektuuriajaloo igast ajastust mõni detail, mis minu jaoks annab sama tulemuse, mis süstitud huultega naised ehk kellelegi kindlasti meeldib, aga mina ei ole see keegi…
Chiang Mai on kuulus oma arvukate templite ja maalilise looduse poolest, linn on ümbritsetud mitmete mägede ja orgudega. Hinnad on suurlinnas soodsamad kui Krabil, sest konkurents on tihedam.
Esimese majutuskoha võtsime suhteliselt lennujaama lähedale. See aga tähendas seda, et üle meie hotelli lendasid pidevalt lennukid ja tundus justkui oleks sõda algamas. Kolmandaks päevaks olime me sellega muidugi juba harjunud.
Arhitektuuriliselt on kokku püütud sobitada arhitektuuriajaloo igast ajastust mõni detail, mis minu jaoks annab sama tulemuse, mis süstitud huultega naised ehk kellelegi kindlasti meeldib, aga mina ei ole see keegi…
Chiang Mais on võrreldes Krabiga pisut teistsugune kliima. Kui Krabil oli õhutemperatuur öösel vaid mõned kraadid päevasest jahedam, siis Chiang Mais oli päevase ja öise temperatuuri vahe lausa 20 kraadi, aga see ei olnud kuidagi häiriv. Turistidele soovitatakse Chiang Maisse reisida perioodil oktoober-veebruar. Lund nähti siin piirkonnas viimati 1955. aastal.
Kuna jõudsime kohale pühapäeval, siis saime kohe esimesel õhtul minna uudistama Sunday Marketit, mis nagu nimigi ütleb on avatud vaid ühel korral nädalas ehk pühapäeval. Tegemist on suure välituruga, mis kulgeb mööda vanalinnas asuvaid tänavaid ja mille pikkus on kokku umbes üks kilomeeter. Sel korral otsustasime turule minna käruga, mis ei olnud kõige targem otsus. Inimesi oli palju ja nad liikusid kaootiliselt. Enamus ajast sõitsin ma käruratastega kellelgi varvastest üle. Miku väidab, et tal on minu kärutamistehnika tõttu kannaproteese varsti vaja. Hinnad olid turul soodsad ja toidud maistvad, ainult et istumiskohti polnud, mis tegi söömise päris ebamugavaks.
Loomaaiahuvilised nagu me oleme, külastasime ka Chiang Mais kohalikku loomaaeda. Loomaaed oli ehitatud 1976. aastal ja nägi täpselt selline ka välja. Mitmed loomapuurid olid mahajäetud, panda puur tühi, teised loomad kuuma eest oma pesades, Bali loomaaiaga ei andnud võrrelda ja seda me teistele peredele pigem ei soovitaks. Suuremate lastega soovitatakse minna hoopis öösafarile.
Miku soovis mind ühel päeval õnnelikuks teha ja tema juba teab, mis naistele meeldib -lilled! Külastasime Chiang Mai lillefestivali. Tegemist oli ühe suure pargiga, kus oli erinevaid lilli, skulptuure, veesilmasid jne. Õhtul süttisid pargis ka tulukesed ning kõik meenutas meile Kadrioru valgusfestivali. Huvitav oli vaadata, kuidas paljud taimed, millega Eestis peame kurja vaeva nägema, et need õitseks, siin vohavad (nt rododendronid, hortensiad jt). Samal ajal olid mitmed lilled siiski selle tapva kuumuse tõttu väga nukrad ja närtsinud. Soe kliima on tore, aga ma ei kujuta ette, et me Eestis oma muru iga päev kaheksa tundi kastma peaks (meie hotellis oli tööl kaks aednikku, kes alates kella seitsmest hommikul hotelli imeilusa aia taimi kuni kuueni õhtul kastsid).
Olime vahepeal oma lubaduse unarusse jätnud, et võtame iga päev või vähemalt üle päeva massaaži. Sest hinnad on endiselt sellised, et sama raha eest, mis Eestis saab endale lubada ühe massaaži, saab Tais kuus. Tai massaaž erineb Bali massaažist selle poolest, et seda tehes ei kasutata õli ja massaaži ajaks antakse selga eraldi riided. Peab kannatama palju punktimassaazi ja valusaid venitusi, aga see kõik on seda väärt. Mind rapiti seal massaažilaudadel küll nii nagu homset poleks. Ja kuigi valikus on veel erinevaid massaažiliike, siis autistlikud jooned minus ei lubanud liiga uusi ja huvitavaid asju proovida. Kes teab, mis tähendab massaažiliik TERVIS või VÄRSKENDUS. Ma ei soovinud ärgata massaažilaual haisev durianivili suus või lady boy mudimas mu rindasid.
Chiang Mais elavad ka mitu Miku rattasõpra, kes on kohalike naistega abielus. Ja kuna ta on juba tuhandeid kilomeetreid siin üksi nukralt vändanud, siis sai ta lõpuks kellegagi koos treenida. Problemaatiline oli vaid see, et kohalikud lähevad trenni pigem vara, et vältida kuumust, vahest isegi kell kuus hommikul. Mikule tehti erand ja oldi nõus alustama treeninguga 8.30, mille peale Saaremaalt pärit laiskloom kohese trauma sai, aga suutis treeningu aega veel pisut edasi lükata ehk tema treening algas kell 9.00.
Mida tegime meie Rosetaga nende pikkade treeningute ajal? Põhiliselt korjame lilli, joome erinevaid mahlajooke, ujume, tutvume putukatega, räägime kaladega juttu jne. Ning samal ajal katsusime mitte kõiki lilli üles kaevata, kuldkalu tiigist mitte suhu panna ning ühtlasi õppisime seda, et ei ole aktsepteeritav teiste inimeste toitu kottidest näpata ja võõraste mobiiltelefonidega jooksu panna.
Kui reisi alguses olime kindlad, et meie reis lõppeb Hiinas, sest just seal on Miku koduklubi baas, siis nüüdseks on plaanid taas muutunud. Miku sai kutse osaleda Vietnami velotuuril ühe amatöörklubi kosseisus. Kuna tema enda tiimi võistlused on alles aprillis, siis sai ta ülemuselt osalemiseks loa. Seega suundume me juba varsti edasi Vietnamisse ja Hiina peab sügiseni ootama.
Mikule tehti erand ja oldi nõus alustama treeninguga 8.30, mille peale Saaremaalt pärit laiskloom kohese trauma sai.
Tutvusime oma hotellis erinevate reisivoldikutega ja valisime välja meid kõnetanud atraktsioonid. Kohe alguses teadsime, et me ei taha minna valu ja vägivallaga taltsutatud elevantidega sõitma ega neid patsutama. Samuti ei köitnud meid taltsutatud ja tuimaks muudetud tiigrid, kellega saab bikiinides musipilte teha. Kahjuks on just need kaks kõige populaarsemat atraktsiooni Chiang Mai piirkonnas. Meie igasuguste tõekspidamiste vastu oli ka Karen Long Neck`i küla külastamine, sest see on ebainimlik, kuidas juba väikestele tüdrukutele pannakse võrud ümber kaela, et kaela kunstlikult pikaks venitada. Sama ajuvaba kui hiinlaste komme panna lastele mitu numbrit väiksemad jalanõud jalga, et jalg suureks ei kasvaks. Tegemist on kareni ühe hõimuga, kes on Chiang Mai kanti väidetavalt tulnud Kesk-Hiinast. Nemad nimelt usuvad, et naine on seda ilusam, mida pikem on nende kael. Äkki olid nad eelmises elus kaelkirjakud ja ei suuda sellest üle olla?
Kolmekesi otsustasime (Roseta muidugi nõustub kõigega, kus nämmnämmi saab) ühe tuttava soovitusel külastada populaarset kuumaveeallikate kohta nimega San Kamphaeng Hot Springs. Seal sai oma väsinud jalad korraks kuuma vette pista, sest kes ei tahaks 37 kraadise ilmaga panna jalgu 45 kraadisesse vette? Olime kindlad, et räimerullike ei naudi sellist keeduvett oma jalge all, aga tema toppis oma väiksed jalad kohe sisse ja ainult itsitas neid siputades. Põhiline atraktsioon, mis seal teha saab, on 105kraadises geisris munade keetmine. Kuna muna on meie lapse üks lemmik toite peale arbuusi- ja kookosemahla, siis otsustasime selle pulli läbi teha. Täiesti keedetud muna saamiseks pidime ootama 15 minutit ja valmis need munakesed olidki. Päris imelik tegevus, samal ajal oma jalgu tulikuumas vees leotada ja keedumuna süüa, aga TOIMIB! Miku nägi seal loomulikult kujutletavat jalaseent vohamas ja ega ma ise ka seda kõige puhtamaks ei hinnanud, aga õnneks peaks keeduvesi tapma kõik bakterid.
Ühel päeval tutvusime ühe toreda noorpaariga Hiinast. Loomulikult olid nad valgest lapsukesest vaimustuses ja uurisid meie eluolu kohta Eestis. Selgus, et kuna Hiina rahvaarv on langustrendis, siis soovivad poliitikud võtta kasutusele abimeetmeid, et sündivust seal suurendada. Kuid noored ütlesid, et pigem on Hiina seadused ja taustasüsteem olukorra muutnud selliseks, et noored ei taha enam ühtegi last saada. Rääkides meie emapalgast ja emapuhkusest ning sellest, kuidas saan lapse kõrvalt teises maailma otsas ka kaugtööd teha, hüppasid nende väikesed silmamunad peaaegu murule. Hiinas olevat tööturu olukord hetkel kohutav, mis tähendab seda, et juba 35aastased inimesed tõrjutakse tööturult eemale, sest noored ja efektiivsemad tulevad peale, tööpäevad on pikad ja hüved olematud. See kõik tuletas taaskord meelde, milline õnn, et oleme sündinud just Eestisse!
Mitmel õhtul käisime kohalikus buffees söömas, kus sai seitsme euro eest kõiki mereande ja erinevaid lihasid sisse ajada. Lõpuks ometi sai Miku kõhu täis! Kuigi ta oli alguses väga häiritud, et lauale toodi süte peal potid ja pannid ja ta pidi ise endale toitu valmistama. Aga nagu ikka, alguses ei saanud käima, pärast ei saanud pidama.
Oma reisi jooksul oleme proovinud vahetada elamist umbes 5-7 päeva tagant, et ei muutuks liiga üksluiseks. Meie Chiang Mai teine ööbimine oli 1991. aastal ehitatud mammuthotellis nimega Lotus Hotel Pang Suan Kaew. Hotell nägi seest välja nagu Titanic, kunagi ilmselt väga glamuurne, 12 korrust, bassein ja spordiklubi eraldi korrusel. Esimest korda oli meil tuba, kus me ei kukkunud päevas mitu korda oma kohvrite otsa ninuli ja Roseta sai vabalt liikuda, ilma et vanemad koguaeg hüüaks EI TOHI, EI SAA! See oli ka hea valik seetõttu, et Chiang Mai vanalinn oli kohe kõrval ja saime ümbrust jala uudistada.
Ma ei soovinud ärgata massaažilaual haisev durianivili suus või lady boy mudimas mu rindasid.
Vabariigi aastapäeva hommik algas nutuselt, sest minu koduigatsus on hakanud süvenema. Pärast Miku treeningut nautisime koos vanalinna, mis on pisut kaootiline ja mitte väga hästi ühte piirkonda kontsentreeritud nagu me Euroopa linnades oleme harjunud.
Juhuslikult oli Tais samal ajal ka Makha Bucha Day, mis on religioosne pidu, tähistamaks Buddha õpetusi oma jüngritele. Kõik oli lillede ja küünaldega üle külvatud ja meil oli ka kohe pidulikum tunne. Vaatasime üle linna ühe vanima ehitise, 14. sajandist pärit budistliku templi Wat Chedi Luang, kus mungad püha puhul avalikult oma rituaale tegid. Igas templis on võimalus munkadega vestelda ja küsimusi esitada, mida soovitasin soojalt ka Mikule, aga nagu ikka arvas ta, et on kõikidest munkadest targem ja jättis selle võimaluse kasutamata. Ühte kõrvalolevasse templisse mind taaskord sisse ei lastud. Miku külastas templit meie eest, jumal tänatud, et temal igakuist verevahetust ei toimu. Ühte teise templisse ei lastud meid kumbagi sisse, sest meil olid õlad paljad, mille peale Miku filosofeeris, et milliseid räpaseid asju nende jumalate arvates meie õlgadel küll tehtud on…
Vabariigi aastapäeva õhtusöögi tegime hoopis kohalikus Pizzarestoranis ning lubasime sel pidupäeval endale ühe külma Coca Cola. Peale õhtusööki otsustasime mõlemad võtta massaažisalongist 30 minutit jalamassaaži ning lootsime, et kohalikud jumalad hoiavad sel ajal meie last. Meil vedas, jumalad olid meie poolt! Meie saime mõnnata ja väike räimekene vaatas salongiomanikuga kuldkalakesi ning tutvus erinevate massaažiõlidega.
Mitmed meie tuttavad uurisid, kas igatseme juba merd/ookeanit ka, aga kui aus olla, siis väsib ka kõige laisem inimene sellest rannapuhkusest ühel päeval. Vahelduseks oli väga mõnus võtta õhtul riided ära, ilma et tonnide viisi liiva välja voolaks. Mikust oli muidugi kahju, sest ma nägin, kuidas kuumus teda tühjaks pigistas.
Suurlinnad on toredad, aga sellest veel toredam on linnast välja saada. Taas ühe toreda tuttava soovitusel läksime linna lähedal asuvasse külakesse nimega Huay Tueng Thao Reservoir. Tegemist on veehoidlaga, mis on ehitatud kuningas Bhumiboli soovil, et lahendada lähipiirkonna veepuuduse probleemi. Tänasel päeval asuvad veehoidla ääres kaunid traditsioonilised varjualused, kus saab kerget einet võtta ja maalilisi vaateid nautida. Samuti saab sõita köiega üle veehoidla, vesijalgrattaga jne. See kõik lõhnas väga sarnaselt Pühajärvele, mis on olnud minu lapsepõlves väga oluline paik. Ühel pool kallast asuvad toredad traadist ja põhupallidest tehtud loomad, kellega saab pilte teha ning väikesed riisipõllukesed, mida mööda jalutada. Tuttavad, kes seda kohta soovitasid olid seal loomulikult rolleriga käinud ja kõik need vaatamisväärsused tundusid neile väga lähestikku. Kaks tola ja räimerullike olid aga jalamehed oma eriti väikeste kummiratastega kergkäruga ja need vahemaad tundusid meile metsikud ning oleksime olnud tänulikud vahepeatuste eest koos mustikasupiga. Kuid päeva lõpuks aitas meid taas Grabi autojuht. Õhtust sõime ühes restoranis, millel kõrged tärnid ja toit oli nii kaunistatud, et kahju seda lausa süüa. Kuid nagu elus ikka, tegelikkuses on unustamatud maitsed just nende kõige tavalisematena näivate toitude sees.
Viimasel päeval läksime avastama kohaliku hotelli administraatori poolt soovitatud kunstnike küla nimega Baan Kang Wat. Eks ta pisut sarnanes Aparaaditehasega Tartus ja Telliskiviga Tallinnas, aga oli pisut hoomatavam ja nunnum. Samal ajal sai vaadata, kuidas käsitöölised ja kunstnikud töötavad ja osta nende tooteid. Vahelduseks nendele ööturgudele oli see väga äge ja eristuv kogemus.
Asjad pakitud, olime valmis minema järgmisel varahommikul lennujaama, et startida Vietnamisse. Kuid sinna me ei jõudnud! Nimelt läksime me kl 6 hommikul lennujaama, aga selgus, et Roseta viisat ei oldud aktsepteeritud, kuigi minu ja Miku viisad olid kenasti meili peal olemas. Ja kui muidu oldakse väikeste laste suhtes leebemad, siis Vietnam on selliste asjade suhtes väga jäik. Olime pool päeva lennujaamas, et viisa kinnitamist kiirendada, aga seda ei juhtunud. Meie piletid läksid raisku, pidime krõbeda hinna eest lapsele kiirviisa taotlema, uue ööbimise Chiang Maisse ööks leidma ja mõtlema välja uue plaani. Kõige parem nali oli see, et Tais tohib olla ilma viisata ühe kuu ja see oligi meie kuu viimane päev ehk ei saanud niisama ka riiki jääda. Hommikuks sõime kl 8 Burger Kingi ja see sügavkülmutatud piff pani aju õnneks siiski pisut kiiremini tööle. Miku käis Migratsiooniametis meie võimalusi uurimas ja selgus, et paar päeva saab riigis siiski veel olla, aga iga päeva eest peab sellisel juhul maksma 60 eurot nägu. Võtsime taas lennujaama lähedusse odava hotellitoa, et seal ennast välja magada. Õnneks taskukohase hotelli leidmine väga keeruline polnud, pigem oli küsimus teistes asjades. Kas võtame majutuse üheks päevaks? Kas peame viisat pikendama igaks juhuks kuu aega? Kas Roseta viisa saabub varsti? Kas ja kuidas me leiame uued piletid? Küsimusi oli palju ja kõik kuidagi omavahel seotud. Lõpuks otsustasime abi küsida agentuurilt, kes tegeleb Vietnami viisadega. Maksime ca 200 eur, mis oli üsna totter, sest meie saime enda viisad 25 euroga. Kõige imelikum Roseta viisa juures oli see, et andmed olid õiged, aga miks taotlust paluti täiendada, oli see, et passikoopia olevat madala kvaliteediga olnud. Tahtsime panna hea resolutsiooniga pilti ülesse, aga siis jälle öeldi, et liiga suur fail. Saa siis aru, mida nad tahavad. Roseta viisa paari tunniga käes, läksime õhtul veel lennujaama tagasi, et saaks äkki oma kasutamata piletid ümber vahetada ja ei kaotaks finantsiliselt liiga palju. Sellega läks kehvasti, sest järgmine otselend oli mõne päeva pärast, aga väljamüüdud ja sellest järgmine lend samuti mõni päev hiljem. Meile öeldi, et võite tulla hommikul kell 7 lennujaama oma asjadega olla ootelistis, äkki keegi ei ilmu kohale ja saate lennule. Eeem… tänan ei! Need piletid läksidki raisku. Otsisime võimalusi teiste lennufirmade kaudu, et saaks kuidagi Bangkokki ja sealt edasi. 95% lendudest Tai pealinna olid välja müüdud. Uskumatu! Lõpuks leidsime lennufirma, kelle nimeks VietJet Air. Läksime sinna kassasse, et nad aitaksid meil piletid hankida, sest proovisime mitmete lehtede ja telefonirakenduste kaudu osta, kuid tulutult. Kogu aeg viskas mingi errori ette. Kassasse jõudes öeldi meile, et nemad ei müü, peame ise ostma ja siis nad aitavad meil lisapagasit lisada ainult. Miku hakkas siis uuesti ostma, paari minuti pärast oli esimene error, kus öeldi, et Eesti telefoninumber ei kõlba. Õnneks siis saadi aru, et nad peavad ikka ise ostma. Lõppude lõpuks olime sunnitud käima välja väga palju raha, saime äriklassi piletid, sest need olid ainsad, mis saada oli ning meie pagasivajadusi rahuldasid. Piletid lõpuks käes, käisime Night Marketil ja siis juba magama.
Ma suutsin peale neid läbielamisi vaid mõelda sellele, et kui keegi ütleb, et menstrueerivaid naisi lennukisse ei võeta, sest jumalate jaoks on see tabu, siis jään Taisse tantsijannaks.
Järgmine päev läks lennujaamas sujuvalt, kuna meil olid äriklassi piletid, siis kanti meid käte peal, peaaegu. Meil oli oma erabuss, kes meid lennukisse viis, kedagi teist sinna peale ei võetud. Olime esimesena lennukis, esimeses reas, esimesena saime süüa, „tasuta«. Bangkokis saime lounge külastada, kahjuks meil vaba aega nappis, aga endise idabloki kodanikena võtsime maksimumi. Jõudsime Vietnami, lõpuks! Passikontrollis läks libedalt ning meie kohvrid olid esimesena lindi peal, teised vist polnud selleks hetkeks vist lennukist veel mahagi saanud…
Ma suutsin peale neid läbielamisi vaid mõelda sellele, et kui keegi ütleb, et menstrueerivaid naisi lennukisse ei võeta, sest jumalate jaoks on see tabu, siis jään Taisse tantsijannaks. Õnneks sel korral minu naiseks olemine takistuseks ei saanud.
Kokkuvõttes võime öelda, et Tai kohtles meid hästi. Papaia salatit ei soovi ma enam lähitulevikus süüa, aga Pad Thaist ei saanud meil endiselt isu täis. Meie jaoks oli kliima pisut liiga kuum, aga ilmselt just seda kliimapagulased otsivad. Räimerulli esimene sõna oli kahjuks inglise keelne „baaaaiii", mida ta kasutab igal võimalusel, et tähelepanu võita. Inimesed olid tõesti ääretult lahked ja Siiami naeratus püsib meil veel kaua südames.
Järgmine peatus Da Nang!
Miku/Reti/Räimerullike
Märts 2024