Viimasel päeval läksime avastama kohaliku hotelli administraatori poolt soovitatud kunstnike küla nimega Baan Kang Wat. Eks ta pisut sarnanes Aparaaditehasega Tartus ja Telliskiviga Tallinnas, aga oli pisut hoomatavam ja nunnum. Samal ajal sai vaadata, kuidas käsitöölised ja kunstnikud töötavad ja osta nende tooteid. Vahelduseks nendele ööturgudele oli see väga äge ja eristuv kogemus.
Asjad pakitud, olime valmis minema järgmisel varahommikul lennujaama, et startida Vietnamisse. Kuid sinna me ei jõudnud! Nimelt läksime me kl 6 hommikul lennujaama, aga selgus, et Roseta viisat ei oldud aktsepteeritud, kuigi minu ja Miku viisad olid kenasti meili peal olemas. Ja kui muidu oldakse väikeste laste suhtes leebemad, siis Vietnam on selliste asjade suhtes väga jäik. Olime pool päeva lennujaamas, et viisa kinnitamist kiirendada, aga seda ei juhtunud. Meie piletid läksid raisku, pidime krõbeda hinna eest lapsele kiirviisa taotlema, uue ööbimise Chiang Maisse ööks leidma ja mõtlema välja uue plaani. Kõige parem nali oli see, et Tais tohib olla ilma viisata ühe kuu ja see oligi meie kuu viimane päev ehk ei saanud niisama ka riiki jääda. Hommikuks sõime kl 8 Burger Kingi ja see sügavkülmutatud piff pani aju õnneks siiski pisut kiiremini tööle. Miku käis Migratsiooniametis meie võimalusi uurimas ja selgus, et paar päeva saab riigis siiski veel olla, aga iga päeva eest peab sellisel juhul maksma 60 eurot nägu. Võtsime taas lennujaama lähedusse odava hotellitoa, et seal ennast välja magada. Õnneks taskukohase hotelli leidmine väga keeruline polnud, pigem oli küsimus teistes asjades. Kas võtame majutuse üheks päevaks? Kas peame viisat pikendama igaks juhuks kuu aega? Kas Roseta viisa saabub varsti? Kas ja kuidas me leiame uued piletid? Küsimusi oli palju ja kõik kuidagi omavahel seotud. Lõpuks otsustasime abi küsida agentuurilt, kes tegeleb Vietnami viisadega. Maksime ca 200 eur, mis oli üsna totter, sest meie saime enda viisad 25 euroga. Kõige imelikum Roseta viisa juures oli see, et andmed olid õiged, aga miks taotlust paluti täiendada, oli see, et passikoopia olevat madala kvaliteediga olnud. Tahtsime panna hea resolutsiooniga pilti ülesse, aga siis jälle öeldi, et liiga suur fail. Saa siis aru, mida nad tahavad. Roseta viisa paari tunniga käes, läksime õhtul veel lennujaama tagasi, et saaks äkki oma kasutamata piletid ümber vahetada ja ei kaotaks finantsiliselt liiga palju. Sellega läks kehvasti, sest järgmine otselend oli mõne päeva pärast, aga väljamüüdud ja sellest järgmine lend samuti mõni päev hiljem. Meile öeldi, et võite tulla hommikul kell 7 lennujaama oma asjadega olla ootelistis, äkki keegi ei ilmu kohale ja saate lennule. Eeem… tänan ei! Need piletid läksidki raisku. Otsisime võimalusi teiste lennufirmade kaudu, et saaks kuidagi Bangkokki ja sealt edasi. 95% lendudest Tai pealinna olid välja müüdud. Uskumatu! Lõpuks leidsime lennufirma, kelle nimeks VietJet Air. Läksime sinna kassasse, et nad aitaksid meil piletid hankida, sest proovisime mitmete lehtede ja telefonirakenduste kaudu osta, kuid tulutult. Kogu aeg viskas mingi errori ette. Kassasse jõudes öeldi meile, et nemad ei müü, peame ise ostma ja siis nad aitavad meil lisapagasit lisada ainult. Miku hakkas siis uuesti ostma, paari minuti pärast oli esimene error, kus öeldi, et Eesti telefoninumber ei kõlba. Õnneks siis saadi aru, et nad peavad ikka ise ostma. Lõppude lõpuks olime sunnitud käima välja väga palju raha, saime äriklassi piletid, sest need olid ainsad, mis saada oli ning meie pagasivajadusi rahuldasid. Piletid lõpuks käes, käisime Night Marketil ja siis juba magama.