/nginx/o/2019/05/16/12171159t1h886d.jpg)
/nginx/o/2024/01/12/15826906t1h0a15.jpg)
/nginx/o/2024/03/18/15952445t1hdb72.jpg)
Saaremaalt pärit jalgrattur Mihkel Räim (Miku) sõlmis uueks hooajaks lepingu Mongoolias registreeritud ning peamiselt Aasias võistleva rattameeskonnaga Ferei Quick-Panda Podium Mongolia Team. Selleks, et kevadel toimuvateks esimesteks startideks valmis olla, läks Räim umbes kolmeks kuuks treenima Aasiasse. Sel korral võttis ta aga lisaks jalgrattale kaasa ka oma pere, elukaaslase Reti Meema ja nende üheaastase tütre, kelle hüüdnimi on hellitavalt räimerullike.
Milliseid riike üheskoos külastatakse, kas on võimalik ühendada kvaliteetset treeninglaagrit ja vaba aega perega ning säilitada reisi lõpuks ka mõned närvirakud? Sellest saavad Saarte Hääle lugejad teada Miku ja Reti kokkuvõtvas blogis!
Läbi raskuste tähtede poole! Ehk meie ootused Vietnami osas olid väga kõrged, eriti võttes arvesse kõiki neid takistusi, mida see bürokraatlik riik meie reisiteele viskas. Lennujaama passikontrollis hoidsime hinge kinni, et kõik ikka hästi läheks ja kedagi menstruatsiooni, liiga paljastavate õlgade või muu pärast lennult ei eemaldataks.
Muidugi olime enda meelest teinud kõik õigesti, aga mine sa neid tea… Korraks käiski väike judin läbi kui küsiti, et mis täht (Ä) see on, nemad pole sellist kunagi varem näinud ja miks osadel rahvusvahelistel dokumentidel on nimi RAEIM (Räime asemel), katsu siis neile pintsaklipslastele seletada!
Da Nangi lennujaamast väljudes saime kohe aru, et Vietnamis on hoopis teine kliima võrreldes selega, millega meie kaks kuud olime harjunud. Väidetavalt on siin aastaringselt 26 soojakraadi ehk sarnane suurepärasele Eesti suvele. Ja mis seal salata, see kliima meeldis meile väga ning tundsime end koduselt!
Taksoga meie hotelli sõites võrdlesime linna Barcelonaga, mis asub samuti mere ääres, mille promenaad on palmidega ääristatud ja mis on õhtuti tuledesäras. Palju võrreldakse Da Nangi ka Miamiga. Da Nang on Vietnami kõige moodsam ja kvaliteetseima elukeskkonnaga linn, mida soovitatakse viimastel aastatel eurooplastele näiteks pensionipõlve veetmiseks.
Kuid miks just Da Nang ja mitte mingi muu Vietnami linn? Loomulikult tuleb siin taas mängu Miku elu armastus RATAS. Just Da Nangis pidavat olema kõige paremad trenniteed, maastik, mõnus kliima ja euroopalik (turvaline) elukeskkond perega puhkamiseks.
Da Nang on suuruselt viies linn Vietnamis, asudes idarannikul ja olles üks riigi tähtsamaid sadamalinnasid. Prantsusmaa koloniaalaastate ajal tunti linna Tourane nime all. Linnas elab pisut üle miljoni elaniku. Da Nangi elu ja arenguid juhib Kommunistlik Partei, aga linnapildis ei paista see absoluutselt kuidagi välja.
Loomulikult on ka siin turism väga olulisel kohal, sest just Da Nangi ja selle lähedusse jäävad UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad keiserlik linn Hue, Hoi An`i vanalinn ja My Son`i varemed. Viimastel aastatel on Vietnam ja Tai tugevalt konkureerinud Hiina turistide pärast. Viimased uuringud on näidanud, et hetkel eelistavad hiinlased veel Taid Vietnamile, aga ilmselt on ka see tendents varsti muutumas, kui vaadata eurooplaste rännet Vietnamisse.
Erinevatesse riikidesse sisenedes olen üritanud ennast kurssi viia ka kohalike uudistega, sest tihti on need päris naljakad ja samas annavad hea ettekujutuse ühiskonnast. Samal ajal, kui Eesti meedia peamised uudised on seotud Venemaa ja Ukraina sõja ning Eestis kehtestatava automaksuga, siis Da Nangi uudised on märksa toredamad.
Näiteks võib Da Nangi päevalehest lugeda, et kohalikud piirivalvurid pakuvad eakatele, lastele ja vaestele tasuta soenguid, Da Nangi rajatakse AI arenduskeskus, Da Nang ehitab Hani jõe äärde keskse linnaväljaku, mille maksumus on üle 1 triljoni VND (41,16 miljonit dollarit).
Kohe alguses peame ära mainima, et kõige ebameeldivam Vietnami juures on kaootiline (eluohtlik) liiklus ja lõputud mootorrattad. Mootorratas on vietnamlase identiteediga seotud ja autosid omavad vaid väga rikkad kodanikud. 2020. aastal oli Vietnamis väidetavalt registreeritud 65 miljonit mootorratast (inimesi kokku ca 97 miljonit). Käru ja lapsega jalutamine on siin pidev ellujäämiskursus ja igal õhtul hotelli jõudes on põhjust olla tänulik oma elu eest.
Kui rääkida arhitektuurist, siis eks ta ole taas keskpärane kivist linn, kus on palju nii mõttetuid ehitisi, palju keskpäraseid pilvelõhkujaid ja mõned üksikud arhitektuuriliselt põnevad hooned. Enamik ehitisi on hästi kõrged kitsad sügavad karbid, just see oleks ehk parim selgitus.
Üks nendest moodsatest hoonetest on jõe kaldale 2022. aastal ehitatud APEC skulptuuripark. Meie külastasime seda õhtul, mil ehitis oli taas tuledes ja viledes. Valgustatuna kujutab ehitis endast kilpkonna ja hoone ise on kujunenud kohalike seas populaarseks näituste- ja kontsertkohaks.
Kohe reisi alguses käisime Hani jõel imetlemas Da Nangi peamist vaatamisväärsust, maailma suurimat draakonikujulist terassilda Dragon Bridge, mille ehitus algas juba 2009. aastal ja valmis 2013. Igal nädalavahetusel kell 21.00 purskab draakon tuld ja vett. Tavapäevadel muudab sild tänu oma enam kui 2500-le LED-valgustile värve ja on tore maamärk, mida lahe vaadata mõlemalt poolt kallast.
Sild üle vaadatud, läksime tutvuma kohaliku ööturuga (Night Market), aga pidime selles pisut pettuma. Esmalt olime pettunud seetõttu, et võrreldes Tai ööturgudega olid müüjad väga intensiivsed ja niitsid meid iga nurga peal maha ning teisalt seepärast, et toiduvalik oli pisut kesisem või olime ise juba seisus, kus meid üllatada oli väga raske. Sellest hoolimata sõime seal meie lemmikuks kujunenud erineva liha vardaid gillitud juurviljadega ning tulel tehtud maisi.
Imestasin ikka, et miks Vietnamis on nii mitmed toidud just pardilihaga tehtud. Süvauuringutel avaras internetis selgus, et Vietnamis on kõige suurem partide liigikus, tervelt 27% maailma partide populatsioonist elab just siin.
Mis puudutab kohalikku toitu, siis see on nii Hiina kui Prantsuse kui ka Ameerika Ühendriikide mõjutustega. Kui ma esimestel päevadel mõnitasin hommikusöögilauas inimesi, kes kuuma suppi lürpisid, siis juba teisel päeval läksin ma Pho-le üle ja olin üks neist lürpijatest, sest selle supi kooslus oli iga päev ja igas hotellis täiesti erinev.
Proovisime ära ka populaarse banh mi, aga seda kallimas restoranis, kus baguetti vahele pandud liha oli eriliselt kaua laagerdunud ja maitse oli muidugi ka taevalik. Linna peal sai neid saiu loomulikult lihtsamal kujul soetada, aga ma ei julgenud päev otsa päikese käes seisnud krimpsus vorstikesi oma räimerullile anda. Kuigi me muidu reisil magusale väga voli ei andnud, siis Vietnamis lubasime endale ikka vahest ka kookose jäätist, mis maitses hästi ja kusjuures üldse mitte imalalt.
Broneerisime hotellitöötajate soovitusel varakult kruiisi kanalil, et näha kord elus draakonisilla tulevärki. See on loomulikult kõikide turistide seas ääretult populaarne ehk piletid müüakse päris kiiresti ära. Laev ise oli päevi näinud ja meenutas veidi Saaremaa ja mandri vahelist „Koguva“ väiksemat versiooni, aga kookos oli õnneks endiselt külm ja maitsev.
Imelik on Vietnamis see, et avalikes kohtades (toidukohad, vanalinn, paadid, taksod, isegi lastepoed jne) kuulatakse rämedat tümakat, mis Eestis oli populaarne ehk 90-ndatel. Meie oleksime eelistanud sellist mahedat kohalikku õõtsumist, aga seda saime vist vaid ühes restoranis. Paadisõit ise oli pisut liiga pikk (1,5 h), aga muidu pigem tore ajasisustus.
Otsustasime uudistada ära ka turismilehtedel soovitatud roosaks võõbatud Kana Kiriku (Chicken Church), aga see ei jätnud meile vähimatki muljet. Eesti iga teine kirik on mitu korda kaunim ja unikaalsem. Roseta sai kiriku juures pisut kanahääli imiteerida ja oli sellega väga rahul. Kiriku vaatlemisele kulutasime ei vähem ega rohkem kui ühe minuti.
Roseta sai kiriku juures pisut kanahääli imiteerida ja oli sellega väga rahul. Kiriku vaatlemisele kulutasime ei vähem ega rohkem kui ühe minuti.
Kuna olime taksoga juba vanalinna liikunud, siis tahtsime midagi toredat ja kohalikku siiski veel näha ja Miku leidis internetiavarustest tänavakunsti tänavasoovituse. Googlist näis kõik olevat väga vinge ja seinamaalingud suurepärases seisus, kuid päris nii see siiski ei olnud. Joonistused asusid väga kitsa suvalise tänava peal ja olid iseenesest päris efektsed, aga elamuse rikkusid taas ära kõik need ennastunustavalt kihutavad rollerijuhid.
Kuidas rõõmustada oma elukaaslast, kui trenn on olnud väsitav ja vaatamisväärsused pigem keskpärased? Loomulikult hea kohviga! Vietnam on maailma teine kohvitootja peale Brasiiliat. Kohvi on siin tõesti suurepärase kvaliteediga ja igas hinnaklassis ning erinevatele maitsetele.
Mina kohvi peale nii ei erutu nagu üks rattamees mu peres, aga naudin kohvitavate inimeste vaatlemist.
Populaarne on näiteks kookose kohvi ja muna kohvi, viimane meenutab pisut koogelmoogelit. Mina kohvi peale nii ei erutu nagu üks rattamees mu peres, aga naudin kohvitavate inimeste vaatlemist. Kurvaks teeb vaid tõsiasi, et rahvusvahelised brändid nagu nt Starbucks söövad kohalike kohvikute kasumi ära, sest rumalad ameeriklased ja ka eurooplased ning rikkad asiaadid peavad Starbucksi tarbimist vist mingiks edukuse märgiks.
Ka kõige ilusamad ajaloolised hooned oli endale krabanud just Starbucksi kett. Veel traagilisem on see, et näiteks minu teismeline onutütar ja kindlasti tuhanded noored veel tahavad näiteks Helsingisse minna just Starbucksi pärast, mitte moodsa rahvusraamatukogu ega muuseumide pärast.
Kui olla lapsega reisil, siis on mõistlik alati vaadata üle vaatamisväärused enda läheduses ja mitte tormata kaugustesse. Tavaliselt on need kõige keskpärasemad, aga sel korral olime me positiivselt üllatunud. Da Nangi linnas poolsaarel asub valgest kivist Vietnami suurim Buddha kuju- Lady Buddha (mitte segi ajada Lady Gagaga).
Lisaks kujule on seal ka tempel ja väga ilusti hooldatud iluaiake ehk vaatamist rohkem kui rubla eest. Lisaks on sealt miljonivaade linnale ja rannajoonele. Meie külastasime seda kohta päeval, aga seal pidavat olema kaunis ka õhtuti, mil aed ja kuju välja valgustatud.
Meie heade sõprade Mia ja Sandri soovitusel, kes olid mitmed aastad tagasi juba Vietnamis reisinud, võtsime majutuse mitmeks päevaks ajaloolisse Hoi An`i linnakesse. Tegemist on kunagise sadamalinnaga 15. sajandist ja mida läbib Thu Bonn`i jõgi. Miku oli super erutatud, et linna pärineb samast ajast, mil eestlaste superkangelane Melchior Tallinna vanalinnas tegutses. Nimelt oli Mikul Melchiori filmis „oluline“ roll täita ja see on jätnud tema ellu kustumatu mälestuse.
Meie ööbisime hosteli laadses kohas, mille omanikust pensioniealine mees tegi kõike ise (samal ajal praadis muna, puhastas basseini, kuivatas pesu, pesi põrandat jne).
Meie elamisest vaid 200 m kaugusel oli rand nimega Ha My, mis oli väga mõnusa rannariba ja pehme liivaga. Hiina meri on eestlastele ideaalse temperatuuriga, piisavalt jahutav, aga samas mitte liiga jahe ja meri ise laineline ehk lapsega pigem keeruline seal pikalt mõnnata.
Ühel päeval lappasin oma Facebook`i kontot ja seal nägin, et mu üks endine trennikaaslane Madli on ka Hoi An´i linnakeses puhkamas. Kirjutasin talle ja selgus, et ta ööbib meie majutusest vaid 400 meetri kaugusel. Ja kuna meie hommikud/lõunad on nagunii kahekesi juba igavaks muutunud, samal ajal kui Miku treenib, siis otsustasime kohtuda. Päris sürreaalne, kuidas kaks eestlast ühes Vietnami rannas kohtuvad.
Mere ääres oli kliima väga mõnus tänu soojale tuulele, aga Mikul oli kaks päeva trennis ulmeline kuumus, millest meie Rosetaga väga aru ei saanud.
Kuna Miku käis trennis sisemaal, siis seal küündisid temperatuurid lausa 45 kraadini! See seletab ka vaatepilte, kus mitmed ehitusmehed keset päeva palmipuude all põõnavad, mis Eestis tooks endaga kaasa ilmselt kohese vallandamise.
Hoi An´is otsustasime ette võtta selle linna kõige turistlikuma tegevuse ehk sõitsime Vietnami lambikesega kaunistatud paadiga mööda kanalit. See turistide mass, mis vanalinna oli kogunenud ja seda sama kogemust tulnud saama, oli metsik. Sel hetkel veendusime taaskord, et me ei sooviks kunagi, et Tallinn, Saaremaa või mõni muu Eesti linn ägaks selliste turistide hordide all. Jah, see on tulus, aga samuti on see väga väsitav, tekitab palju prügi ja tapab ära kõik vähegi müstilise aura, mis ühe või teise ajaloolise kohaga seotud on.
Meile üritati maha parseldada ka oma paberlaternaid, mis maksid küll olematud 1 euro, aga me ei näinud mingit mõtet, miks vett veel reostada. Hiljem nägime neid tuhandeid pabereid seal jõel ulpimas ja kalu seetõttu nutmas. Kuna aasia toidust oli sel päeval pisut juba küllalt, siis valisime õhtustamiseks Kreeka restorani, mis tegi meie paisunud magudele pika pai. Kreekas ikka osatakse liha teha!
Miku ja räimerullike on 24/7 näljased ja see on ületamas juba igasuguseid normaalsuse piire.
Rääkides magudest, siis me oleme reisi alguses tagasi. Miku ja räimerullike on 24/7 näljased ja see on ületamas juba igasuguseid normaalsuse piire. Kui see Eestis jätkab, siis ma kolin ilmselt eraldi neist.
Üks turismihullus tehtud, otsustasime anda võimaluse ka teisele hitile – sõit mööda kanalit ümara bambuspaadiga. Eks need kõik tegevused näevad välja nagu nõukaaegne vorstijärjekord ehk mitte just esmaklassiline. Kohale jõudes küsisime paadisõidu hinda, millele keegi loomulikult ei vastanud. Umbes selline stiil, et lükkame turistid paati ja pärast kasseerime kõik raha, mis neil on, sest tagasiteed neil pole. Lõpuks saime mingi ligikaudse hinna internetist teada ja tänu sellele saime selle elamuse poole odavamalt.
Õnneks saime väga toreda noormehe meie paati juhtima, kes tegi sõidu isegi päris nauditavaks. Väidetavalt on paadid ümarad seetõttu, et nendega oli lihtsam manööverdada suurte lainete ja kitsaste veeteede puhul. Peas kantakse paadis kookosest tehtud kaabusid. Meil vedas sellega, et jõudsime paadiga sõitma täpselt päikeseloojangu ajaks ehk see kõik oli tõesti piltilus.
Päris humoorikas oli see, et keset jõge olid paigaldatud minilavad, kus erinevad inimesed eriti kõvasti ja valesti karaoket laulsid. Kui enne pea ei valutanud, siis peale seda kohe hakkas. Samas kohalikud ise nautisid seda väga. Lisaraha eest tehti ümara paadiga veel turistidele showd, paksud india mehed kilkasid nii, et pisarad voolasid silmanurgast ja püksid märjad.
Mööda Hoi An`i tänavaid jalutades ei saa kuidagi mööduda väikestest laternapoekestest. Mitmed neist pakkusid ka võimalust meistri käe all ise endale latern/lambike valmistada. Leidsime ühe poe, mille omanikuks oli noor naisterahvas, kelle maitsemeel ühtis meie omaga kõige rohkem. Tulemusena väljusime poest ühe suure laternaga, mis lausa hingas Kalamaja rütmis ja mille loodame panna üles meie kodusse (mis loodetavasti valmib veel selles elus).
Miku arvas, et on väga oluline osta endale turult mälestuseks ka mingi meene, nii me siis soetasime endale väidetavalt käsitsi maalitud sushipulgad. Paar päeva hiljem nägime samasid pulkasid kohalikus supermarketis poole odavamalt. Ostsime kaasa ka Vietnami salvi, sest mu isa oli kindlal arvamusel, et see on Vietnamis kangem ja parem kui imporditud, elame, näeme.
Hoi An on kuulus ka oma pisikeste rätsepapoekeste poolest. Kuna meil pole lähitulevikus suuri pidustusi plaanis, siis uusi rõivaid endale seal teha ei lasknud. Küll aga soetasin ma endale minu elu kõige mugavamad ja ilusamad nahast rihmikud. Iga päev võtsin need rihmikud taas kotist välja ja nuusutasin salaja parkinud naha lõhna. Nagu minule kombeks, siis ilmselt ma neid jalga ei panegi, hoian kapi otsas ja imetlen vahest ning pärandan lapselapsele.
Tagasi Da Nangis, proovisime võtta rahulikult (minu jaoks ääretult raske!). Ühel päeval kirjutas Miku tuttav, et ka nemad puhkavad perega meie läheduses. Saime perekond Jõgidega õhtusöögil kokku ja jagasime reisimuljeid (ka nemad on mitu kuud perega Aasias) ning tänu meile tekkis juba ka paar uut reisiideed.
Da Nangi linnas asub üks kalju, mille sees on koopakirik ja kus on võimalik minna liftiga linna vaadet vaatama. Kuid siinne hinnastamise süsteem on paras huumorikool. Iga liigutus maksab eraldi, selle asemel, et pakkuda turistile ühtset hinda/paketti.
Näiteks peab igasse ruumi, liftiga minekuks, tulekuks jne eraldi piletid lunastama. See tekitab vaid mõttetult pikkasid järjekordasid ja turistide pahameelt. Enamasti on iga künka otsas ka mõni templike ja seda ka seekord.
Templid on siin kenasti hooldatud, aga neid ümbritsevad kodutute koerade hordid. Loomad ise näevad suhteliselt rõõsad välja, aga siiski on see pisut häiriv, sest vähe sellest, et me ei suuda Eesti kodutuid loomi päästa ei suuda me seda kindlasti teha kohalikega.
Vietami reisi hitiks oli meie pere jaoks kindlasti päev Ba Na Hills`is, mis asub merepinnast 1,487 m kõrgusel. 19. sajandi lõpus oli seal mägedes prantslaste seas populaarne kuurortlinnake, kus suvitati tänu ideaalsele kliimale (võrreldes sisemaaga on temperatuur mõnusalt soe, aga mitte liiga kuum). Tänapäeval tegutseb selle nime all müstiliselt suur meelelahutuskeskus/linnake, köisraudtee, söögikohad, keskaegne külake, mini Notre Dame jne.
Bana Hills`i ehitati kokku kümme aastat ja see kuulub Vietnami ühele edukaimale arendajale Sun Group ning kogu see ilu või nali läks maksma 1.66 billjonit usa dollarit. Üheks populaarseimaks vaatamisväärsuseks seal on 2018. aastal valminud Kuldne Sild (Golden Bridge), mis on valitud ka tänapäeva maailmaimede hulka. Kivist kätel asuva kuldse silla autor on arhitektuuribüroo Ho Chi Minhist, kes on oma tööd kirjeldanud kui silda jumala kätes.
Alguses olime pisut pettunud, sest ilm oli pilves ja mägedes udu, aga tegelikkuses saime kõik kenasti nähtud ja vahelduseks oli see jahedam õhk meile kõigile nauditav. Kui teistele soovitusi peaksime andma, siis pigem varuda selleks kõigeks rohkem aega. Meie jõudsime sinna alles peale Miku minitrenni ja pidime kõik selle ägeduse 4-5 tunniga ära vaatama. Kuid samas oli harukordne teha maailma ühe ägedaimal sillal pildid vaid oma perega, ilma et mitu turisti taga töllerdaks.
See sai juhtuda vaid seetõttu, et kõik teised olid juba ära läinud, ilm jahedam ja pimedus ligi hiilimas. Kuulsime et Võsapets olevat ka seal käinud ja seda oma saates maha teinud. Me ei saa temaga nõustuda, sest 34 eurot selle kõige eest oli täiesti õiglane, kui isegi mitte liiga madal hind. Kui arvestada fakti, et Eesti kalleimates muuseumides on piletihind juba 15 eurot. Ba Na Hills on koht, kuhu tahaks kindlasti tulevikus tagasi minna, sest seal oli palju ehitusjärgus hooneid ja näha oli, et raha omanikel jagub, et see kõik veel suursugusemaks muuta.
Oluline on mainida, et kahjuks võitis Miku seal lõbustuspargis ühe suure kaisunuku. Palvetasin küll salaja, et ta ei võidaks ühte tobedat rõngamängu. Pehme mänguasi nägi välja nägus uur dildo ja minu arust täiesti kohatu väikesele lapsele. Roseta aga armus sellesse kohe ja sai Nimeks Uno. Imelik nimi imelikule asjale, aga see kõik toimus samal ajal kui ma käisin kempsus ehk teha polnud mul enam midagi. Järgmine salasoov oli see, et dildoke ei mahuks pagasisse, et Eestisse meiega tulla. Kuid Miku on oma pakkimistehnikaid 15 aastat harjutanud ja Uno oli reisi lõpus paari liigutusega mõnusasti meie pagasis.
Kui sinu elus on mees ja masin, siis võib juba eos eeldada ka rohkelt putitamist, seda ka meie elus.
Kui sinu elus on mees ja masin, siis võib juba eos eeldada ka rohkelt putitamist, seda ka meie elus. Kuna Miku peamine töövahend on ratas, siis on selle korrashoid kõige olulisem. Ühel päeval, just siis kui tema keha oli kliimaga harjunud ja treenimisnauding tagasi, läksid tema ratta vändad katki. Selgus, et Da Nangi kolmest rattapoest üheski ei osatud neid parandada.
Miku hämming oli meeletu, sest tema isa Riho rattapoes saavad kõik asjad alati kiiresti lahendatud. Kuid õnneks oli ühe poe omanik valmis omale selleks uued tööriistad soetama. See aga tähendas taas putitamist ja närvikulu. Õnneks sai Miku laenata ühte teist ratast oma uutelt Vietnami treeningkaaslastelt.
Jätkasime reisil ka oma massaažidega. Keskmine massaaži hind on olenevalt salongist tunni eest 8-12 eurot. Massaazis kasutatakse nii Bali kui Tai massaaži võtteid.
Selleks, et jõuda lõpuks Eestisse, pidime tegema järgmised vahemaandumised: Ho Chi Minh-Singapur-München-Tallinn. Ho Chi Minh, endise nimega Saigon on Vietnami üks suurimaid linnasid, kus elab ca 9,3 miljonit inimest. 1 miljon neist tegeleb tänavatoidu pakkumisega. Ainuüksi selles linnas on 7,4 miljon mootorratast ehk võite ise seda liiklust ette kujutada. Väidetavalt on just Ho Chi Minhis Vietnami kõige kõrgem elatustase.
Linn on väga lärmakas ja tänu populaarsele tänavatoidule erinevatest aroomidest pakatav. Meil oli linnaga tutvumiseks napilt pool päeva. Selle ajaga jõudsime käia ühes pargis ja mänguväljakul ning lõunatada noormehega, tänu kellele Miku juba varsti Vietnami tuuril stardib.
Kohtumiseks valiti üks Michelini tärniga restoran ja palvetasime, et me ise arvet ei peaks maksma, sest reisi lõpus olid rahakotid kuidagi maru kergeks muutunud kui mitte öelda, et seal puhus troopiline briis. Õnneks oli lõunale kutsuja väga viisakas ja hoolitses meie eest kenasti. Toit oli imeline ja seltskond ka väga põnev.
Selgus, et aprilli alguses algav Vietnami tuur on väga pika traditsiooniga ja kuna tuuri korraldab kohalik telekanal, siis kantakse seda iga päev ka üle ja selle vaadatavus on väga kõrge. Miku oli juba kohalikes uudistes ka ning tundus, et huvi kahe eestlasest valge ratturi vastu on ääretult kõrge.
Thanh rääkis imelist inglise keelt, mis oli üle pika aja väga nauditav. Ja loomulikult oli see vaid tänu sellele, et ta oli oma bakalaureusekraadi omandanud Suurbritannias ja magistrikraadi Singapuris. Rattasport on vaid tema hobi ja kiindumus, aga peamine töö on seotud perefirmaga, mis tegeleb põllumajanduses. Tuli välja, et Vietnami rattasporti toetavad suuresti just põllumajandusettevõtted.
Reisi viimasel päeval lubasime endale lennujaama lounges ühe õlu, sest Vietnamis pidi olema maailma kõige odavam õlu ja tahtsime selle maitse ära proovima. Pean tunnistama, et peale kahte kuud ilma alkoholita maitses õlu kuidagi väga mõrudalt ja läksin tomatimahlale üle peale kolmandat lonksu.
Kuna reis oli meie jaoks veninud juba liiga pikaks, siis lugesime kõik minuteid kojujõudmiseni. Kahjuks jäi meie üks pagas siiski Singapuri. Miku ja räimerullikese õnneks olid seal ka meie hambaharjad, mis tähendas, et nad lootsid hambapesust mitu päeva viilida. Mina leian hambapesuks alati võimaluse.
Tallinna Lennujaamas ootasid meid ees minu vanemad koos enda tehtud lambakotlettidega, sest ka nemad olid teadlikud, et lennult astuvad maha näljane väimees ja lapselaps.
Samuti oli lendudel katki läinud meie uus kohver, mis sai terve olla vaid ühe lennu. Teisisõnu palju paberitööd meie Mikukesele kindlustusega. Tallinna Lennujaamas ootasid meid ees minu vanemad koos enda tehtud lambakotlettidega, sest ka nemad olid teadlikud, et lennult astuvad maha näljane väimees ja lapselaps.
Kuid puhkus on nõrkadele! Juba paar tundi peale koju jõudmist asus Miku tegema uut Vietnami viisat, et saaks aprillist kenasti teistega joonel olla. Seniks naudime nädalakese Saaremaa tuult ja katsume kohaneda sellega, et hommikul ei ole enam kellelegi öelda „Tere, palun mulle omlett juurviljade ja juustuga!“ Või noh, öelda võib, aga ilmselt keegi ei reageeri.
Täname kõiki, kes meie reisiblogi lugesid ja meile kaasa elasid.
MEIE REISI KÕIGE KÕIGE NIMEKIRI
(NB! Tehtud vaid konkreetse piirkonna põhjal)
Kõige parem kliima: Vietnam
Kõige parem toit: Tai
Kõige ilusamad toidukohad: Bali
Kõige erilisem ööbimine: Phi Phi saared
Kõige ilusam vesi: Tai
Kõige ilusam rand, pehmeim liiv: Vietnam
Kõige ilusam arhitektuur: Bali
Kõige sõbralikumad inimesed: Tai
Kõige mitmekesisemad tegevused: Bali
Kõike nauditavam liiklus: Gili Air
Parim massaaž: Bali
Kõige lihtsam liikuda vankriga: Da Nang
Miku/Reti/Räimerullike
Märts 2024