/nginx/o/2019/03/20/11880078t1h5226.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/04/05/15984347t1hd6a9.jpg)
Ajasime juttu päev pärast Eeva dokfilmi “Kellele ma naeratan?” esilinastust Kuressaares. Kes pole näinud, vaadake film ära. Saate paremini aru, millest Eevaga rääkisime, aga ka elust üldse.
Kas ja mis on ühist juristil ja režissööril?
Ei ole vist väga midagi ühist, minu puhul on lihtsalt nii-öelda füüsiline keha sama, aga oma filmitöös ma sellest juuratööst üldse ei lähtu. Ma hoian need täiesti lahus. Ma ei saa juristitööst inspiratsiooni. Need on täiesti eraldiseisvad asjad minu jaoks.
Mina mõtlesin välja, mis nende kahe ameti puhul on ülioluline – usaldus. Mismoodi seda usaldust võita? Kuidas sina oled saanud inimesed nii kaugele, et nad su filmides nii siirad ja ausad on?
See on väga hea tähelepanek, see tuleb iseenesest, ma arvan. Kui olla aus oma tegelastega dokfilmis või mängufilmis näitlejatega. Peab väga ausalt ära rääkima, mida me teha tahame. Ei tohi kellegi usaldust kuritarvitada või panna ta sellisesse olukorda, et ta ei tea, kus ta on. Dokfilmi puhul võtab see aega. Sa lähed režissöörina kellelegi teise väga intiimsesse sfääri. Nagu ka see viimane dokk, kus oli väga-väga raske olukord.
Mul ei ole mingit kindlat retsepti või kindlalt meetodit, kuidas seda saavutada. Võib-olla on asi aususes, et sa ei hakka kedagi alavääristama ega ära kasutama. Alati võib kasutada lavastuslikke momente ja kui need on eelnevalt tegelastele ära selgitatud, kuidas need ekraanile jäävad ja mis on nende mõte, siis nad tulevad sellega kaasa, saavad aru ja usaldavad.
Sinu filmi “Kellele ma naeratan?” puhul hakkasin ma mõtlema, et huvitav, millal peategelane Oliver murdub või millal ta ütleb, et ma ei taha enam, lõpetame selle kõik ära! Seda hetke ei tulnudki.
Seda ei ole siiamaani tulnud! Talle väga meeldib filmi tegemine ja ta oli iga kord väga rõõmus, kui me filmisime. Mõnes mõttes andis see ka minule jõudu juurde. See oli hästi raske film, kogu see protsess... olla surmale nii lähedal. Ja olla lapsele lähedal sel hetkel, kui ta kaotab oma ema. Aga ta oli ise nii vapper selles kõiges ja see tekitas minus ka selle tunde, et mis mina nüüd siin kuidagi murdun või halan.
Ta oli kaheteistaastane, kui me filmiga alustasime ja 15, kui lõpetasime, varsti saab 16. Ta oli väga eluterve kuidagi... muidugi tal oli väga raske, seda ei saa eitada, aga ta tuli sellega väga elutervelt toime ja ma arvan, et see oli ka suuresti tänu tema emale, kes talle seda kõike selgitas ja üritas teda ette valmistada oma surmaks. Ta teadis, et see juhtub, tal oli keeruline, kui see juhtus. Aga ta sai hakkama. See on pikk protsess, ma arvan, et ta ikka veel tegeleb sellega enda sees. Mäletan, kui minu vanaema suri, ma käisin ka teda hästi palju hooldekodus vaatamas ja hästi palju suhtlesin, tegelesin temaga. Aga ta suri täpselt kaks tundi enne, kui ma olin plaaninud teda vaatama minna.
Ma nii pikalt süüdistasin ennast, mõtlesin, et miks ma ei läinud varem, ma oleksin tahtnud sellel hetkel tema kõrval olla. Need hetked on rasked. Sa oled justkui valmistunud, saad sellest kõigest aru, aga siis see tuleb siiski liiga vara.
Sel hetkel ei ole mõtet ennast süüdistada. Surmaks on võimalik end ette valmistada, aga on ikkagi mingid momendid, mis jäävad väga pikalt sinu sisse. Lähedase surm on alati keeruline, aga võib-olla sellepärast tasub ka seda filmi vaadata, et mõista – surm on meie elu osa, ühe inimese surmaga ei lõpe kogu elu.
Ja tegelikult on täiesti normaalne leinata ja vahepeal murduda, seal ei ole mingit õiget lahendust, ja ka lapsed saavad tegelikult sellega hakkama, surma ei pea nende eest peitma ega varjama.
/nginx/o/2024/04/05/15984354t1h2dc9.jpg)
Mis hetkel ja mil moel sa aru said, et oled ise selle filmi tegemiseks valmis?
Seda on keeruline öelda. See film langes mulle sülle, nad võtsid ise minuga ühendust, rääkisid selle loo ära ja siis mul tekkis ka see huvi – see on nii raske ja keeruline lugu, see tuleks ekraanile tuua. Pidime hakkama hästi kiirelt filmima, sest me teadsime, et Mari on lahkumas ja meil ei ole palju aega temaga koos filmida. Ja terve filmimise aja ma otsisin viisi, kuidas seda lugu jutustada. See on kohati ääretult kurb ja ma sain aru, et ma ei saa kogu seda kurbust ja hirmsat asja, mida nad läbi elavad, ekraanile panna, sest siis ei ole keegi võimeline seda vaatama.
Ma otsisin pikalt, kuidas seda niimoodi balansseerida, et see oleks vaadatav ja lõpuks helge, et see ei rusuks inimese hinge, vaid pigem näitaks, et selle kõigega on võimalik toime tulla. Ma arvan, et kuni montaažini välja ma veel otsisin seda loo esitamise viisi.
Filmimise käigus sain ma üpriski ruttu aru, et me peame võtma omaks Mari enda suuna, kuidas ta selgitab Oliverile kogu aeg, et tema surm ei tähenda, et teda ei oleks enam olemas, ta on alati tema kõrval, toetamas, on alati tema poolel. Need ema õpetussõnad andsidki selle suuna, tuua seda surma leebust igapäevaellu, aga ka sedasama lapse segadust, kas ta tegelikult ikka saab sellest aru ja on selleks kõigeks valmis.
Kohati on tal hirm, ta ei saa aru sellest vaimude maailmast, aga lõpuks tuli ta ikkagi selle kõigega toime. See oli siuke pikk otsimine, aga Mari enda nii-öelda meetod, kuidas ta surmaga tegeles, saigi lõpuks määravaks.
Su film oli järjekordne tõestus sellest, et ükski kool ei anna inimesele seda, mis on talle antud looduse või looja poolt. Sa ei pole filmindust õppinud sisuliselt päevagi ja teed kordi paremaid filme kui need, kes on käinud mingites suurtes koolides, olgu siis kodu- või välismaal, ja teevad ja teevad ning see, mis nad teevad, jätab absoluutselt külmaks.
Tegelikult ikka natuke õppisin, dokfilmi režii magistris. Loominguga on üldse nii, et kui see on sul sees, siis ega see kool otseselt ei aita, kool võib hoopis ära rikkuda, suruda mingisse formaati.
Oled rääkinud, kuidas sa mingilt amatöörfilmide festivalilt said preemia ja siis vanaema ostis...
... endale kirstukleidi! Kinokunsti ma n-ö armusin ära, kui ma olin vist viiene. Mu täditütar Helen viis mind Divasse kinno, me jäime hiljaks, ma olin lihtsalt nagu puuga pähe saanud – nii vaimustav! Ütlesin Helenile hästi valjusti üle saali: “Siin on maksimaalselt suur telekas!” Mulle hakkas nii meeldima ja siis ma hakkasin kogu aeg koolist poppi tegema, käisin kinos.
Seitsmendas klassis kinkis ema mulle kaamera ja pärast seda enam tagasiteed ei olnud, hakkasin filmima. Kui keskkooli lõpp lähenes ja ütlesin emale, et ma tahaks filmi õppima minna, siis ta vist ehmus küll natuke ära ja arvas, et tuleks ikka üks korralik akadeemiline, õige haridus omandada.
Meil olid vestlused ja siis ma ei läinudki filmikooli katsetele, läksin juurat õppima.
Sinus lõi välja korralik laps, kes emale vastu ei hakka.
Nüüd ma tegelikult ei kahetse seda mõnes mõttes. Siis ei olnud ma üldse õnnelik, mulle need juuraõpingud ei meeldinud, mõtlesin ainult filmist. Kodus õppimise asemel vaatasin filme. Tartus tegin keskpäraste tulemustega bakalaureuse ja läksin Hollandisse Maastrichti. Sealt ma sain cum laude, aga see oli täitsa juhuslik. Ma ei tea, kuidas ma selle sain! Seal oli kuidagi rahulik, oli väiksem koormus, oli rohkem aega filme vaadata.
Kas sinu loomingulisus võib ka emalt päritud olla, ta käis ju ka omal ajal etluskonkurssidel ja jõudis päris kõrgetele kohtadele?
Talle kindlasti meeldiks, kui ma ütleks, et see on kõik temalt. Ma ei tea, kindlasti on ka temal seal mingi roll. Meil on suguvõsas veel ka üks kuulus naiskunstnik – Salome Trei.
Sa temast ei ole tahtnud kunagi filmi teha?
Ei ole mõelnud, aga sa panid selle mõtte pähe, päris huvitav.
Seitsme aastaga seitse filmi – see on väga hea tulemus. Aga sa käid ju päris tööl ka, kuidas sa jagad ennast juura ja filmi vahel?
Ma jagan juba mitu aastat nii, et 10 protsenti on juura ja 90 protsenti film. Peamiselt keskendun ikkagi filmile. Juuratööd teen täpselt nii palju, kui ma filmi kõrvalt jõuan.
/nginx/o/2024/04/05/15984351t1h16bf.jpg)
Aga seda 10 protsenti peab ikka tegema sajaprotsendiliselt?
Sellepärast ma olengi seda tööd vähendanud, et ma ei taha teha seda niimoodi, et ma ei jõua keskenduda, teha kuidagi ülejala.
Sul on hea mõistev ülemus.
Sellega on mul vedanud, jah, ema on tõesti mõistev ülemus.
Sul on olemas oma järgmise kolme või võib-olla isegi nelja filmi ideed. Ma kahtlustan, et sul ei jagu juura jaoks enam ka seda kümmet protsenti.
Eks paistab. Juura hoiab mõnes mõttes mõistuse ergu ja toob leiva lauale. Päris hea on korraks tegeleda täiesti teise valdkonnaga, sest nii lihtne on oma filmimaailma ära kaduda. Ja lõpuks nagu päris eluga justkui ei puutugi kokku.
/nginx/o/2024/04/05/15984352t1h48fd.jpg)
Kuidas sinu filmide ideed sinu juurde tulevad?
Mulle nüüd meeldib öelda, et need ideed tulevad kosmosest, sest et ma ei saa neid mitte kuidagi ise välja mõelda. Väga sagedasti tulebki unenäos mingisugune visioon ja ma ei pruugi sel hetkel aru saada, et see on film.
Aga see hakkab kuidagi vaikselt tulema ja see kasvab ning siis lõpuks käib see mingisugune täiesti imepärane klõks ja kõik läheb kokku. Need on mingid täiesti sürreaalsed sisendid, mis vaikselt kasvavad ja lõpuks kasvavad ideeks.
Sa oled teinud piisavalt palju ja piisavalt häid filme, kas teiste tegijate inimlik kadedus on juba välja löönud?
Loomemaastikul on kõik kuidagi nii mõistlikud. Ma ei ole tajunud mingit kadedust, see on alati nii, et kellelgi õnnestub, kellelgi ei õnnestu, no siis teed uuesti.
Kas sa suudad ise vaadata oma filmi nagu lõplikku valmis teost, mida enam muuta ei saa ja ei taha ka?
Seda peab õppima tegema, iga kord mõtled mingite kohtade üle, aga siis ei tasu lõpetada filmi enne, kui sa pole selle rütmi voolavusega rahul.
Äkki sul tulebki kõik nii hästi välja sellepärast, et see ei ole ikkagi sinu ainus ja põhitöö?
Ma ei tea ühtegi Eesti režissööri, kellele film oleks palgatöö, see on maailm, kus palka väga ei saa. Kurb tõsiasi! See on kutsumus, ma ei saa muudmoodi.
Mingil hetkel sa vaimustud oma mingist ideest, see kuidagi käivitab, tekib mingi elujõud ja tahaks juba midagi luua. Sa hakkad kasvatama seda ideed, karakteri empaatiat, kuidas karakter areneb ja mis stseenid võiksid olla, et tuua esile seda mingit magusat valu, kuidas mingeid asju üles ehitada nii, et ekraanile jõuaks täpselt see, mis sa oled mõelnud, mida need tegelased võiksid tunda. See pakub nagu nii palju naudingut ja kui mul neid mõtteid peas ei ole, siis mul on tühi tunne, siis nagu ei elakski, siis oledki tühi.
Mis hetkedel sinust saarlane välja lööb?
Kogu aeg, aga eriti siis, kui ma olen ühe pokaali veini joonud, siis mul on täiesti võimatu öelda “mõõtma” ja “põõsas”, ütlen “pöösas” ja “möötma”.
Kuhu sa tahad välja jõuda?
Mul ei ole mingit sihti seatud, kuhu ma tahaks välja jõuda. Ma tahaksin väljendada filmidega oma mõtteid, et on minu väljendusvorm. Et ma saaks need lood endast välja ja ekraanile. Et mu loominguline oskus kasvaks, et ma saaksin oma ideed niimoodi ekraanile tuua, nagu ma ette kujutan. Et ma kasvaksin oskuses oma meeskonna ja näitlejatega tööd teha.
Ma arvan, et iga filmiga ma kasvan, ei tohi jääda mingisse mugavustsooni, jääda rahule ja mõelda, et mul on mingi loomemeetod, see on väga ohtlik. Kogu aeg, igasse projekti tuleb minna täiesti värskelt, kõigi oma kartustega.