PROUA OBUSTKOPPEL ⟩ Mis siin mämmerdada: kuul pähe!

""proua Eespea-Obustkoppel", Saarte Hääle kaastöötaja. Foto: www.freepik.com

Tahaks uskuda, et ma ei hakka veel seniilseks muutuma, aga on märke, mille puhul sõltub ainult tujust, kas naerda või nutta. Möödunud nädalal leidsin ma külmkapist raamatu ja paar päeva tagasi marssisin linna täpipealt tund aega varem, kui oleks pidanud. Koju ja tagasi kõndimine oli üks variant, ilmselt oleks saanud koguni veerandtunniks maha istuda ning sammud oleks ka selleks päevaks uhkesti täis saanud. Aga ma otsustasin selle asemel minna kergema vastupanu teed ja veeta see tunnike kohvikus.

Laiskusest, mis seal salata, aga mul on vettpidav õigustus – ilm oli ka sant. Ma läksin sellest kohvikuplaanist täiesti elevile, sest ma polnud teab mis ajast üksi kohvikus käinud. Kahju oli ainult, et ma toda raamatut külmkapist võttes seda käekotti ei susanud. Ma oleks küll kodus lolliks otsinud ennast, aga näe nüüd oleks olnud leidmisrõõm missugune.

Heakene küll. Jõudsin kohvikusse, tellisin kohvi koos tilga piima ning koogitükiga sinna juurde ja istusin akna alla lauda. Ja alles siis panin tähele, et ma olen terve kohviku peale ainus külastaja. Aknast paistis, et inimesi liikus üksjagu, kõigil pead õlgade vahel või kapuutsi sisse kroogitud, sest nagu ma juba mainisin, oli ilm tatine ja tuuline, aga tänavalt sisse ei astunud keegi. Mitte üks hing selle ligemale tunni jooksul. Esiotsa ma tundsin kohvikupidajale kaasa. Aga et mul polnud seal muud teha kui istuda ja mõtelda, siis selle tunni jooksul ronisid mu pähe ka igasugu muud mõtted. Ma nimelt juurdlesin selle üle, et kui koogitükk ja kohvi maksaks mitte seitse eurot ja mõned sendid peale, vaid ütleme kuus või koguni viis, kas siis oleks külastajaid rohkem?