AIVO PÕLLUÄÄR ⟩ Ära hävita vanu fotosid!

Pulmapidude meeleolu ja ajastut annavad edasi vanad fotod. Foto: Urmas Luik

"Vanad fotod jutustavad meile minevikust, millest osa läheb inimeste teadmatuse tõttu kaotsi. Meie kõigi elulood väärivad aga säilitamist ning ajaloosündmuste taustale asetatud ühe perekonna lugu võib rääkida sellest, mis meile kõigile korda läheb," kirjutab Saaremaa muuseumi digiteerija-koguhoidja Aivo Põlluäär.

Paljudes kodudes on esivanemate albumeid ja fotosid, millelt me kõiki inimesi ja kohti ära ei tunne. Mõnikord satuvad need albumid ja fotod inimeste kätte pärast uue kodu ostmist vanasse majja.

Mõne aasta eest töötasin Eesti sõjamuuseumis, kuhu toodi Laidoneride perekonna album, mis oli leitud prügikastist. Kahjuks ei osanud omanik kaunile sametkaantega dekoreeritud albumile oma kodus enam kohta leida.

Minu lauale on jõudnud ka mustvalged matusefotod, mida varem oli kombeks teha, kuid mida tänapäeval enam teha ega näha ei soovita. Pulma- ja matusefotod võivad aga olla tähendusrikkad, sest väljakujunenud kombestiku põhjal on võimalik nendelt tuvastada lähedasemaid pereliikmeid. Järgnevalt annan soovitusi selleks, et teie fotodel olevad isikud omaksid tähendust ka võõraste jaoks, kelle kätte need teie lahkumise järel võivad sattuda.

Korrasta oma fotod!

Juba praegu võiksid oma fotosid korrastama ja kirjeldama hakata. Paberfotode tagaküljele võiks pehme hariliku pliiatsiga (2B) kirja panna, kes on pildil ning kus, millal ja miks see tehti. Fotole (ainult tagaküljele!) tuleb kirjutada õrnalt, et pildi pinda mitte kahjustada. Tindipliiatsit ei ole soovitav kasutada, sest tint võib niiskusega laiali minna ja läbi paberi valguda.

Kirjeldada võiks ka väärtuslikumaid digifotosid, mida peaks säilitama vähemalt kahes füüsiliselt erinevas asukohas (pilves, kõvakettal jne). Võid paber- ja digifotod hoopis nummerdada ja selle alusel nimekirja koostada.

Paberfotosid tuleks säilitada ühtlasel jahedal temperatuuril ja õhuniiskusel alla 60 protsendi. Väldi igasugust kleepimist ja metallklambrite kasutamist. Fotosid tuleb kaitsta liigse valguse ja pleekimise eest. Hea oleks fotosid hoida karbis või albumis, mille võiks kappi panna püstises asendis. Fotode pealispinnad ei tohi kleepumise vältimiseks omavahel kokku puutuda.

Vanemates albumites on fotod eraldatud kalka- või siidipaberiga, uuemates kiletaskutega. Kopituslõhnaga vana albumit tuleks toatemperatuuril tuulutada. Fotode puhastamisel ja korrastamisel saab nõu konserveerimis- ja digiteerimiskeskusest Kanut või Eesti Rahvusarhiivist.

Filmirullid on aga fotodest veelgi väärtuslikumad, sest neil on teravam kujutis. Rulle tuleks sirgestada, milleks on mugav osta fototarvete poest filmiribade jaoks mõeldud kile- või kalkataskuid. Sinna mahub kõrvuti umbes kuus kaadrit ning võib juurde märkida vajaliku info. Kerge pressi alla jättes saab ribad sirgemaks ning seejärel asetada lehed karbi või mapiga kappi.

Haruldasem leid on klaasnegatiiv. Klaasi ühel küljel on musta värvi matjas emulsioonikiht, mida ei tohi kahjustada. Klaasnegatiivid tuleks pakendada spetsiaalsetesse pikaaegse säilitamise jaoks mõeldud paberist pakenditesse ning soovitavalt tuua muuseumi.

Anneta muuseumile

Sageli kogutakse fotosid teemade kaupa. Antikvariaatides ja internetioksjonidel müüakse albumist välja võetud fotosid, mis muudab need isikupäratuks ja vähendab nende väärtust. Põhjuseks on see, et fotod on kirjeldamata. Albumisse pandud fotosid pole vaja albumist välja võtta, sest nii moodustavad need tähendusrikka terviku ja jutustavad oma lugu kõige paremini.

Ära viska ega hävita leitud fotosid! Paku neid oma sugulastele, kelle hulgas võib leiduda neid, kes fotode vastu suurt huvi tunnevad.

Fotode tuvastamisel saab abi ka Facebooki gruppidest, nt "Eesti vanad fotod", "Valjala kihelkonna vanad fotod" jms. Kindlasti julgustan teid pöörduma Saaremaa Muuseumisse, kus talletame ligi 60 000 Saaremaa ja saarlastega seotud fotot ja videot ning ootame uusi annetusi. Nii saame need teha kättesaadavaks kõigile huvilistele! Meie kõigi elulood väärivad säilitamist ning ajaloosündmuste taustale asetatud ühe perekonna lugu võib rääkida sellest, mis meile kõigile korda läheb.