Juhtkiri Kooliaasta lõppes, keeleõpe kestku edasi

Saarte Hääl
Copy
Rohelise kaanega aabits on see, millest Anu Pärnpuu esimeses klassis lugema õppis.
Rohelise kaanega aabits on see, millest Anu Pärnpuu esimeses klassis lugema õppis. Foto: Sille Annuk

Järjekordne kooliaasta saab läbi. Nende ukraina koolilaste jaoks, kes 2022. aasta kevadel Eestisse saabusid, oli see siinses haridussüsteemis teine täispikk kooliaasta.

Paraku ei ole osal ukraina lastest siinsesse kooliellu ja eestikeelsesse õppesse sisseelamine läinud kuigi sujuvalt. Eriti just teismeliste hulgas on neid, kellel õppimine läheb üle kivide ja kändude.

Kui eesti keelt ei mõista, on ükskõik mis õppeainet mõista keeruline, kui mitte võimatu. Seega on eriti oluline, et lapse enda pere teda eesti keelt õppima innustaks. Kui vanemad ise näitavad selles osas üles ükskõiksust, on tõenäoline, et samasugune suhtumine kujuneb ka lapsel.

Kindlasti on praegu lihtsam neil ukrainlastest algklassilastel, kes siinsetes lasteaedades käies oma päevi eestikeelses keskkonnas veetsid. Agarale suhtlejale hakkab ju võõrkeel paremini külge.

Seepärast ongi siin elavate ukrainlaste intensiivsel eesti keele õppel – ja seda võimalusel juba maast madalast – väga oluline roll. Kogu vastutusekoormat ukraina laste harimiseks ei saa aga panna ainult koolidele. Väga oluline on omavalitsuse, aga eriti just riigi tugi, et aidata ukrainlastel meie ühiskonda sulanduda ja siin hakkama saada.

Ukrainlased, keda elab Saare maakonnas üle poole tuhande, on siin praegu eestlaste järel teine suurem rahvusgrupp. Küllap jääb see nii vähemalt sama kauaks, kuni sõda Ukrainas kestab.

Ilmselt aga jääb osa ukrainlastest Saaremaale ka siis, kui sõda kord läbi. Nii on väga oluline, et ukrainlased sulanduksid meie kogukonda, mitte ei jääks eraldiseisvaks, umbkeelseks ja üksnes omavahel lävivaks rühmaks. Sellest ei võidaks Saaremaal keegi.

Tagasi üles