AARE RÜÜTEL ⟩ Mida sa saad teha tühjusega

"Kui ma kõik oma mänguasjad ära annan, kas sa lubad siis mu vennal tagasi tulla?" uurib õde tühjuselt. Foto: Freepik

"Mida sa saad teha lähedase inimese surma järel tekkinud tühjusega? Sa saad selle täita ilusate mälestustega. Ja tänulikkusega selle üle, et teil oli ühine aeg, mil saite koos olla," kirjutab Aare Rüütel, kriisinõustamisfirma Losttreasure OÜ tegevjuht.

Kord istus üks perekond kuuekesi – ema ja isa, nende tütar ja poeg ning vanaema ja vanaisa – koos õhtusöögilauas. Ema ütles, et tal on nii hea meel, et nad õhtusöögi ajal saavad alati koos süüa. Isa kinnitas, et nad jäävad alati kokku. Vanaemal veeres selle peale silmanurgast pisarake ning vanaisa naeratas. Õde ja vend võtsid laudlina varjus teineteisel kätest kinni ja hoidsid kõvasti-kõvasti. Kuni ootamatult...

... sai kõik otsa. Järgmisel õhtul oli neid viis. Üks neist oli hommikul läinud, aga tagasi ei tulnud. Teda lihtsalt ei olnud. Mitte kuskil.

Mis jääb järele, kui laua tagant tõusta ja ära minna? Tühi koht.

Esimesel õhtul tundub kõik täiesti ebareaalne. See ei ole võimalik. Ta peab ju kuskil olema. Kus? Siis hakatakse otsima...

Aga ka järgmisel õhtul on laua taga üks koht tühi. Ja ülejärgmisel. Enamasti kolmandal päeval hakkab ajus kohale jõudma, et kalli inimese olemasolu meenutab ainsana tema kujuga tühjus. See ei ole enam ainult õhtusöögi laua taga, vaid nüüd on ta väljakannatamatult ja suure kujuteldava küsimärgina kõikjal.

"Võta mind mu poja asemel ja anna tema tagasi," pakub vanaema tühjusele vahetust.

"Kui ma kõik oma mänguasjad ära annan, kas sa lubad siis mu vennal tagasi tulla?" uurib õde tühjuselt.

"Ma olen iga päev tubli, kõige parem laps üldse, kui sa mu ema tagasi tood," lubab vend tühjusele.

"Mida ma küll pean tegema, et kõik oleks nii nagu kolm päeva tagasi," karjub isa hääletult läbi kokkusurutud hammaste garaaži taga, käed tugevalt rusikasse surutud, et lapsed ei näeks.

Tema asemel tulid pisarad

Aga tühjus ei läinud ära ja tema ei tulnud tagasi. Tema asemel tulid pisarad. Vahetevahel tuli neid palju ja vahetevahel ei tulnud neid üldse. Tasapisi tuli tagasi söögiisu. Ja uni tuli tagasi. Ja tuli üks võõras inimene, nõustaja, kes rääkis rahuliku häälega ning palus mõned olulised asjad ka üles kirjutada, sest kõik ei pruugi praegu meelde jääda. Kes ütles sulle, et nutta on ok, sest nii saab kurbus välja tulla, kuna ta on igas pisaras, mis füüsiliselt silmast välja kukub. Kes rääkis kummaliselt kõlavat juttu, et süüa on lubatud, aga sa said sellest ühel hetkel aru. Ja kes mõnikord ei öelnud mitte midagi, vaid istus vaikides su kõrval ja vahetevahel hoidis sul õlgade ümbert, kui nii tundus just sel hetkel vajalik olevat.

Siis tuli Miks-küsimus.

Miks ta pidi ära minema? Miks ta midagi ei öelnud? Miks mina midagi teisiti ei teinud? Miks ta jättis mulle sellise tühjuse? Mida ma selle tühjusega, mis temast jäi, küll peale hakkan? Võõras, kes enam ei tundunudki nii võõras, rääkis, et vahel sulle väga kallis inimene peab ära minema. Vahel ta sureb, vahel läheb ta hüvasti jätmata. Tema tühi koht laua taga ja igal pool mujal, kus ta oli, jääb. See ei lähe ära. See on nii. Aga sa saad sellega midagi ette võtta, ütles ta täiesti ootamatult. Sa saad tühjusega midagi teha!

Kõigepealt saad sa mõelda. Kõigest, mida lahedat te koos oldud ajal tegite. Kui tore teil oli, kui palju te naersite, kus põnevates kohtades te käisite, kellega kohtusite, millest rääkisite.

Siis saad sa selle kõik kõva häälega välja öelda. Räägi sellest tühjusele, mis temast järele jäi ja mis ära ei lähe.

Tänulikkus ühise aja eest

Kui sul on näiteks tühi pott, siis saad sa sinna sisse panna kartulid, vett ka ja pliidile keema panna. Nii nagu ema tegi. Kui sul on tühi pildiraam, saad sa sinna sisse panna näiteks venna foto, kus ta täiega naerab ja tal lõbus on. Ühel hetkel, kui sa seda naljatilka seal fotol vaatad, avastad end ka ise naeratamas. Sel hetkel ei naerata sa enam tühjusele, vaid ilusatele mälestustele, millega sa oled tühjuse täitnud.

Mida sa siis saad teha tühjusega? Sa saad ta täita ilusate mälestustega. Ja tänulikkusega selle üle, et teil oli ühine aeg, mil saite koos olla.

Mina kui sinule natukene lähedasemaks saanud võõras inimene, olen selleks ajaks edasi läinud. Kuid enne ma küsin su käest, et nüüd, kui sa tead, mida sa saad teha tühjusega, mida sa lubad mulle, et sa teed? Kuidas sina vastaksid?

Selle loo kirjutamiseks kasutasin J. Dougherty raamatut "Jänese kujuga tühjus". Soovitan lugeda seda liigutavat ja lohutavat raamatut kaotusest, leinast ja leppimisest kõigil, kelle lähedale on ootamatult asunud tühjus, eriti aga teil, kelle peres on lapsed. Olge hoitud!