/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2024/02/09/15875992t1ha04a.jpg)
Sellest, et Saare maakonna elanikkond väheneb ja vananeb, oleme kirjutanud väga palju. Paraku on nii, et suur osa meie saarte noortest, kes siin kooli lõpetavad, läheb edasi õppima või tööle mandrile. Osa ka välismaale.
JUHTKIRI ⟩ Kõik ei ihalda elu mandril. Kui ise oled hakkaja ja tegus, küll siis ka töö leiad.
Ja harilikult jäävadki sinna, külastades kodusaart vaid mõnel korral aastas. Sest elu on ju sisse seatud mujal – seal on pere loodud, seal on töökoht ja sõbrad.
Õnneks leidub siiski neid, kes (tagasi) tulevad. Kes on jõudnud arusaamisele, et siinpool merd on siiski parem. Mis sellest, et mandril – eeskätt suuremates linnades – on ehk palgad priskemad ja võimalusi justkui rohkem. Samas – osale meist on tähtsam siiski see, et keskkond, kus elada, töötada ja pere luua, oleks võimalikult turvaline, sõbralik ja kodune. Kui ise oled hakkaja ja tegus, küll siis ka töö leiad. Olgu siis palgalisena või iseenda tööandjana.
Üks neist noortest, kes pärast kõrghariduse omandamist Saaremaale tagasi pöördus, on Saaremaa Loomakliiniku veterinaar Kristjan Rannaäär. Töötanud oma praktikate ajal nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka Helsingis, leidis saarlane, et kodus on ikka kõige parem.
Hea lugeja, kui tead mõnd tublit noort, kes on oma kodusaarele tagasi pöördunud või uusasukana end siin sisse seadnud, andke meile neist märku. Et saaksime neid teistelegi tutvustada.