Kummardame hukkunute ees, aga me ei pea neid enam reklaamima!

Tehumardi kaevamised. Foto: Gert Lutter / Saarte Hääl

Igale poole Eestisse püstitatud punamonumendid ja hauatähised olid tehtud ikka selle mõttega, et näidata ülemvõimu. Seepärast tulekski need maha võtta ja säilmed väärikalt ümber matta," ütleb laulja Ivo Linna.

Sellele küsimusele, kas sõjas hukkunud punasõdurite hauad väljaspool kalmistuid tuleks lahti kaevata ja säilmed ümber matta, pole minu meelest võimalik siiski üheselt vastata. Arvan aga, et eriti praegu maailmas toimuva valguses on igasugune nõukogulik propagandamärk lihtsalt vastik.

Omaaegsed matmiskohad olid algul väga tagasihoidlikult tähistatud ja keegi neist eriti midagi ei teadnud. Siis pandi aga propagandamasin tööle. Mängiti selle peale, et Nõukogude poolel langenute matmiskohad olid kõik kangelaskalmistud ja nii pandi sinna monumendid püsti.

Kuna seda punapropagandat aeti selleks, et rahva mälu kustutada ja ajalugu ümber kirjutada, on neid nõukogudeaegseid ülespuhvitud kalmistuid valus vaadata. Praegu poleks keegi ilmselt nii kiiresti punamonumentide ja sõjahaudade kallale läinud, aga kuna koletislik Venemaa võttis jälle maski maha ja tungis Ukrainale kallale, näidates, et kurjuse impeerium õitseb edasi, siis muidugi mindi.

Tehumardi memoriaalist ja matmispaigast rääkides – olin lapsena Tehumardi ausamba avamisel, kuigi seda, mis seal täpselt toimus, ma nii täpselt muidugi enam ei mäleta. Hiljem korraldati sinna mingeid rahvamatku – marsiti Tehumardile, keegi pidas seal kõne ja pärast kõnniti jälle linna tagasi. Meil mingeid poliitilisi tundeid selle paigaga seoses ei tekkinud. Tore oli aga sõpradega koos jalutada. Tehumardi memoriaal oli koht, kus käisid sõjaveteranid ja kus neil oli ka suuremat sorti viinajoomist. Ma saan nendest meestest ka aru, aga praegused ajad on teised. Minu meelest on ainult hea, kui sellistest punamärkidest lahti saame. Ma ei kahtlegi, et sealt leitud säilmed maetakse väärikalt surnuaeda.

Üks teine Teises maailmasõjas hukkunute ühishaud, koos Leinava ema monumendiga asub minu kodu lähedal Linnuse külas. See skulptuur on väga ilus ja sümpaatne. Mälestusmärgil pole mingeid nõukogude loosungeid ega propaganda hõngu küljes. On ainult aastaarvud. Sealse sõjahaua kohta ma siiski ei arva, et hukkunute säilmed tuleks sealt üles kaevata ja ümber matta. Kui seal oleks selgelt kirjas, et siin puhkavad Nõukogude punaväelased, mõjuks see koht kuidagi pealetükkivamalt ja rusuvamalt. Aga erinevalt Tehumardi ühishauast ei riiva see kellegi silma.

Kuressaare kindluse Väike-Linnapele on ümber maetud Saksa okupatsiooni ajal mõrvatud inimesed. Kas nemadki ümber matta – ju tulevad jälle kokku mingid komisjonid ja hakkavad ka selle üle vaidlema. Mina olen nii harjunud, et see koht just selline on. Mind see, et seal ühishaud asub, üldse ei häiri. Pealegi on sealne monument kunstiteos. Mäletan, et kui see 1965. aastal avati, käisime seal poistekooriga laulmas. Kui see monument otsustataks siiski maha võtta, siis minu arvates tuleks see kusagil säilitada – nii nagu Tallinna Maarjamäele on kommunistlikud kujud kokku toodud. Ja kui sinna maetute säilmed ümber matta, tuleb seda teha väärikalt.

Kaua aega teadsid inimesed ainult suusõnal rääkida, et Nõukogude võimu esindajad lasksid Kuressaare lossi taga maha Saaremaa talupoegi ja käsitöölisi. See oli väga suur tabuteema. Milliseid metsikusi punaväelased korraldasid – tapsid inimesi, kellest ei jäänud mingit mälestust ega märki. Kümneid ja kümneid tuhandeid, nende hulgas minu vanaisa ja onu, tapeti Siberi vangilaagris maha ja keegi ei tea, kus nende hauad on. Sealpool piiri sellest vaikitakse. Suurriigi jaoks pole miljon inimest siia-sinna mingi probleem, aga meie väikese rahva jaoks on iga hing tähtis ja seda ei maksa unustada.