/nginx/o/2024/07/05/16203151t1h5d5d.jpg)
Tänapäeval on kogukonnatunde tekitamiseks selliseid võimalusi, mida veel paarkümmend aastat tagasi poleks keegi ette kujutanud. Facebookis on olemas grupid samade elualade esindajatele, samade hobide harrastajatele, aga ka sama linna või linnaosa elanikele, et kiiresti ja operatiivselt oma rõõme, muresid, teateid ja kuulutusi jagada. Kõlab ilusasti, kuid internetisuhtlusel on ka oma varjupool.
Kommentaariumis võib kohata sellist sõimu, mida päris elus näost näkku suhtlemisel küll ette ei kujutaks. Täiesti võõrale inimesele tehakse krõbedate sõnadega selgeks, kuidas ta elama peaks või ei peaks. See võib juhtuda ka kolmest lausest koosneva postituse peale. Mis siin ikka pikalt mõelda, asi on ju selge…
Kangruselja koera juhtum, millest tänases lehes kirjutame, on eelkõige äärmiselt kurb. Kahju on nii autojuhist, kelle autole koer ette jooksis, kui ka koeraomanikust, kes oma lemmiku pärast kindlasti väga mures. Õnneks jäi koer ellu. Samas ei kujuta ette, mida tundis tema omanik, kui ta Facebookis ühes kogukonnagrupis autojuhti taga otsis, kes oli kokkupõrke ajal auto numbrimärgi kaotanud, ning sai kommentaariumist teada, kui hooletu ja hoolimatu loomapidaja ta ikka on.
Muidugi on kahetsusväärne, et koer kodust plehku pani, nagu tagantjärele selgunud on. Samuti ei ole aktsepteeritav, et autojuht pärast loomale otsasõitu sündmuskohalt lahkub. Aga teised inimesed sotsiaalmeedias, eriti kohaliku kogukonna grupis, võiksid pakkuda mõlemale osapoolele asjalikku nõu ja praktilist abi. Kui õnnetus on juhtunud, pole kindlasti vaja veel hagu alla ajada.
/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)