Patsiendi elulõpu tahteavaldus muudab kriisihetked kergemaks

Jane Kaju Foto: Erakogu

"Elulõpu tahteavaldus, mille inimene on täitnud, muudab raske koorma nii patsientide endi, nende lähedaste kui ka tervishoiutöötajate õlul kergemaks," kirjutab saarlane Jane Kaju, elulõpu toetaja ja vaimse tervise õde.

Alati loodame, et oleme aktiivsed elu lõpuni ning lahkume siit ilmast öösel oma voodis magades. Kahjuks saavad selle privileegi vähesed, seega on aeg mõelda läbi teine äärmus – kõige halvemad stsenaariumid, mis igaühega meist juhtuda võivad.

Hiljuti saatis sotsiaalministeerium partneritele kaasa mõtlemiseks ja tagasiside saamiseks patsiendi elulõpu tahteavalduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Eesmärk on luua üheselt mõistetav võimalus nii arstile kui ka ravitavale inimesele juhuks, kui patsiendile vastuvõetava elukvaliteedi saavutamine pole tõenäoline. Plaanitava tahteavaldusega ei saa soovida eutaneerimist, vaid on võimalik loobuda elu säilitavast ravist. Tahteavaldust hoitaks tervise infosüsteemis ja vorm hakkaks olema kättesaadav Terviseportaalis, igal hetkel tühistatav ja soovi korral muudetav.

Mitu vaatenurka

Oma mõtete selgitamiseks selle tahteavaldusega seoses otsustasin astuda iga osapoole kingadesse. Paar aastat tagasi aitas samasugune lähenemine mul mõista oma vanatädi kaotust, mõista, mida teised raskel ajal tunnevad.

Esiteks vaatame sinu kui lähedase vaatenurka. Sulle kallis inimene on õnnetuse tõttu voodihaige – ta ei suuda teha igapäevatoiminguid ning vajab ööpäevaringset hooldust. Sa pead teda pesema ja pöörama, sest ta ei suuda ise liikuda. Kuidas saad edasi tööl käia, olla olemas oma lastele ja maksta arveid? Kuidas tuled toime, kui su lähedane karjub valust või lämbub toidu kätte? Sageli on sugulased algul optimistlikud kodus hooldamise suhtes, kuid patsiendi seisundi halvenedes tabab neid külm reaalsus ja paanika ("Ma ei julge tema mähkmeid vahetada!"). Kui hooldamise aeg venib kuude või aastate pikkuseks, siis ilma piisava kogukonna ja sotsiaalse toeta hääbub vaikselt sära omastehooldajate silmis.

Teine vaatenurk: oled ise patsiendi rollis. Saad ootamatult vähidiagnoosi – kasvaja on juba kaugele arenenud. Elamiseks on sul vaja iga nädal käia haiglas keemia- ja kiiritusravil, võib-olla ka neeruasendusravil. Sind ootavad vereanalüüsid, röntgeniuuringud ja pidevad nõelatorked. Kuna ravi nõrgestab immuunsüsteemi, on rahva seas käimine tervisele suur risk. Ravi on su energia võtnud, seega möödub enamus su päevadest magades ning arstid teavad, et terveks enam sellest haigusest ei saa. Kas soovid järgmised aastad elada, liikudes haigla ja kodu vahet, “võideldes” läbi kurnatuse? Või pigem eelistad toetavat ravi, et tunda end kodus võimalikult mugavalt ning veeta oma viimased hetked kallite inimeste keskel? Kas Sinu jaoks on oluline elu pikkus või kvaliteet?

Nii nagu igas meditsiinisüsteemis kuvatakse tänapäeval suurte punaste tähtedega patsiendi allergiad ravimite vastu, peaks tervishoiutöötajatel oma kiire tempoga töös olema sama lihtne näha seda, kas patsient soovib mingeid elu pikendavaid protseduure, seal hulgas elustamist.

Paberist sahtlis ei piisa

Miks on oluline, et see info oleks kiirelt nähtav, mitte kuskil notari allkirjastatud paberil kodus sahtlis? Sest enamik olukordi, kus seda patsiendi soovi on vaja teada, on erakorralised. Kiirabis, erakorralise meditsiini või intensiivravi osakonnas võetakse otsuseid vastu kiirelt, aga vägagi kaalutletult. Mida rohkem fakte, mitte lihtsalt arvamusi, on sealsetel töötajatel kohe teada, seda kindlamad saame olla, et need otsused sobivad patsiendi soovidega.

Kolmas vaatenurk – tervishoiutöötajate oma. Muidugi on oluline seista ka nende vaimse tervise eest. Kogemus näitab, et rasked vestlused ja ka otsused, mida tervishoiutöötajad peavad kriitilistel hetkedel tegema, mõjutavad tihti seda, kui kiirelt tekib tervishoiutöötajal läbipõlemine ja ka kaastundeväsimus. Näiteks on erakorralise meditsiini osakonnas raskes seisus patsient, kelle elu ripub autoõnnetuse tõttu niidi otsas, aga samas on teada, et tema täiesti terveks ravimine ei ole enam võimalik (näiteks jääb patsient rindkerest alates halvatuks). Niisugusel juhul peavad arstid ja õed patsiendi lähedastega vestlema mitte ainult sellest, mis juhtus ning mis seisus patsient on, vaid selgitama ka välja, millised on patsiendi soovid ning milline on tema tuleviku osas isegi kõige mustem stsenaarium. Samal ajal on lähedased muidugi šokis, nutavad, võivad ka karjuda, süüdistada või hoopis endasse tõmbuda. Sel hetkel pole meedikutel aega oodata lähedaste täielikku rahunemist, sest iga sekund loeb.

Koorem õlgadelt kergemaks

Ma tean, et tervishoiutöötajatel on kangelaste kuvand, tegelikult aga oleme samuti inimesed, kes tunnevad kaasa patsiendi lähedastele ja võtavad osakese leinast endaga koju. Juba järgmisel hetkel aga peame olema valmis naeratus suul uue patsiendi juurde minema. Eriti kurb on, kui tervishoiutöötaja ühe vahetuse jooksul sureb mitu patsienti või ta on ise värskelt kedagi kaotanud. Seega peaks olema tehtud iga väiksemgi samm, mida saame teha nende raskete olukordade lihtsustamiseks. Sellisel hetkel võtaks patsiendi poolt varem täidetud tahteavaldus seda rasket koormat tervishoiutöötajate, patsientide kui ka lähedaste õlult kergemaks.

Oluline on rõhutada, et patsiendi elulõpu tahteavaldus, mille üle praegu arutletakse, on vabatahtlik ning ainult täiskasvanutele. Ning et ühtegi avaldust ei tehta ilma tervishoiuspetsialisti konsultatsioonita. Vaatasin avalduse näidist ka ise ning mõtlesin, kuidas mina seda täidaksin. Kuigi olen ametilt õde ning suudan lugeda selles dokumendis olevaid punkte teoreetilisest vaatevinklist, tulevad paratamatult mingil hetkel mängu emotsioonid ning mõtted sellest, kuidas minu lähedased hakkama saaksid, kui ise raskes seisus oleksin.

Olen tänulik, et tänases näidises on punkt (B), milles saan avaldada oma soovi ka selle kohta, kus sooviksin surra ning kes võiksid olla minu kõrval.

Pärast tearitrupi Must Kast etendust "Surm" rääkis näitleja Kaarel Targo vestlusringis sellest, kuidas ta oma praktika ajal EMOs nägi inimesi osakonna kollaste kardinate vahel üksikuna oma viimast hingetõmmet tegemas. Ei mingit privaatsust, väärikust ega kellegi toetavat kohalolekut. Tänu ühele väikesele osale tahteavaldusest – punktile B, millest just rääkisin – võib nii mõnegi kollaste kardinate vahel lebava inimese käe täita kellegi soe hooliv käsi, ehk kutsutakse kohale mõni tema lähedane või see üksik hing ei jõuagi EMOsse, vaid kiirabi saab lasta tal võtta see viimane sõõm õhku koduseinte vahel.