/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)
Pealuusse kulunud komöödias “Siin me oleme” on mitmeid episoode, kus avaldub Kohviveski kärsitus ja kannatamatus. Ta võtab lapsed kaevurakkelt, õpetab neile laulu, jätab siis selle katki ja hurjutab ning käsib neil seejärel minema joosta. Või tuntud tähelepanu otsimise koht, kus Tallinna daam kurdab palavuse ja hetk hiljem jaheduse üle.
Nagu sessinases filmiski välja tuleb, on saarlased üldjuhul rahulikuma ja arutlevama meelelaadiga, sest meri teadupärast “mõurapulla ei salli”. Kohviveski on läbi ja lõhki kunstiline karikatuur, aga maailm näib üsna sageli unustavat tõe, et tark ei torma. Järelduste ega ammugi otsustega.
USA presidenditoolile tagasi pürgivat Donald Trumpi tulistati kampaaniaüritusel Pennsylvanias. Pildid ja sõnumid atentaadist lendasid sekunditega ümber maakera. Täiesti loomulik, materjal ju käes – otsepilti pakutakse praegusajal kõigest, sest selle tootmine on väga odav. Mis aga mu meelest kuigi loomulik ei ole, vahest isegi sirgelt öeldes rumalavõitu, on kiirete ja samavõrd põhjapanevate järelduste tegemine.
/nginx/o/2023/01/20/15090945t1h1ca0.jpg)