SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Mingi seina seest peab see raha tulema

NEEME KORV Foto: Erakogu

Valitsus tegeleb riigi eelarvestrateegiaga. Tulevad pikad päevad ja ehk öötunnidki lähevad käiku, on öelnud peaminister Kristen Michal. Kena.

Ent nagu viimaste valitsuste puhul juba välja kujunenud, saadab läbirääkimisi varjamatu poliitiline võitlus koalitsioonierakondade vahel. Nende jäämägede tipud kerkivad kohati avalikkuse ette, mille järel on jälle hulk klaarimist. Asi on selles, et osa neist ohtlikest tippudest kerkib juhuslikult, osa aga kergitatakse meelega. Valitsuse tööd ehk ühist otsustamist see arusaadavalt kergemaks ei tee.

Erimeelsused kui krooniline nähtus

Tõsi, kõik viimased valitsused on pidanud tegelema väliskeskkonnast tingitud probleemidega ega ole saanud nautida nii-öelda häid aegu, kus kiskus mäletatavasti "peenhäälestamiseks". Aga meeskonnavaimu tuleks praegusel valitsusjuhil ja neil, kes tulevad tema järel, küll turgutama hakata. Erimeelsused Eestit juhtida lubanud koalitsioonis on juba krooniline nähtus.

Meie-tunde puudumine on probleem isegi siis, kui ministritel pole kombeks käia kodu- või välismaal rumalusi rääkimas, nagu Jüri Ratase kabinetis mõnel tavaks oli. Valitsus ajagu ühtselt Eesti asja ja vastutagu ühtselt. Kui vastutada ei taha, pole ka valitsusse asja. Nii lihtne see ongi. Milleks siis üldse kokku tuldi ja kokku lepiti?

Peaminister ei ole ainult juht, vaid tegelikult ka peamine vastutaja. See tähendab ühtlasi, et kui valija järgmine kord otsust langetab, siis on antud juhul Reformierakonna koefitsient valitsuspartneritega võrreldes kraadi võrra kangem. Kas ollakse koos edukad või kukutakse läbi, nii või naa mõjutab see kõige enam oravaid. Kuidas ka Margus Tsahkna või Lauri Läänemets ehk Eesti 200 ja sotside juht praegu oma nägu esile tuua ei ürita, ei sõltu sellest nende poliitiline võit või kõrbemine. Isegi kui reitingute tabelis õnnestub vahepeal, nagu sotside puhul on läinud, ülespoole ronida.

Mida rohkem ma kuulen sedasorti targutamist, seda enam võib karta, et julgeid otsuseid sünnib vähe, mis omakorda prognoosib majandusliku vindumise jätkumist. Eriti probleemne on see mu meelest just psühholoogilises võtmes, aga valitsus lubas ju kindlustunnet!

Hinnad kerkivad kiiresti

Teisipäeval tuli avalikkuse ette rahandusministeeriumi prognoos, mis ütleb tuleva aasta SKP reaalkasvuks 3,3%. Kommertspankadest prognoosib SEB 2,5% ja Swedbank kõige skeptilisemana 1,5%. Samal ajal hinnad kerkivad kiiresti, õieti kiireminigi. Kui majanduskasv hoogu sisse ei saa, oleme oma eelarveauguga parajal määral ämbris. Ja meil on vaja panustada riigi julgeolekusse…

Mingi seina seest peab see raha tulema. Väga palju sõltub väliskeskkonnast ehk baasintressist (mis langeb), eksportivate ettevõtete käekäigust (üliolulistel kaubanduspartneritel Soomel-Rootsil läheb väikestviisi paremaks). Lootust nagu on. Valitsus emiteerib ka riigi 100-euroseid võlakirju intressiga 3,3% aastas. 9. septembrini saab igaüks neid oma pangalt soetada. Oluline küsimus on, kui likviidseks need kujunevad, sest võlakirjad saavad olema ka börsil vabalt kaubeldavad. Küllap õnnestub nii siiski kodanikelt-investoritelt lisaraha kaasata.

Ent valitsus peab tegelema eelarve kulupoolega. Ehk kärbetega. See puudutab kogu ühiskonda, täiesti paratamatult. Nii nagu on puudutanud ka aasta-aastalt kerkinud keskmine palk, üldiselt iseseisvusajal suurenenud jõukus. Me oleme üks riik nii heas kui halvas. Ja seda peavadki tajuma ka need poliitilised erakonnad, kes valimiste tulemusel on saanud mandaadi Eestit juhtida.