Enesevigastamise ja suitsiidimõtted on tuttavad ka saare noortele

Saaremaa toetava hariduse keskuse psühholoog Jane Hiibus. Foto: Erakogu

"Kas vaimse tervise mured on Saare maakonna laste ja noorte seas tegelikult probleem või me pigem võimendame seda? Mina oma töös puutun iga päev kokku olukordadega, kus noor inimene on jõudnud sellisesse seisu, et tema toimetulek on langenud piirini, kus ta ei saa enam iseseisvalt hakkama, ei näe milleski mõtet, elusiht ja elamise soov on kadunud," ütles Saaremaa toetava hariduse keskuse psühholoog Jane Hiibus keskuse korraldatud seminaril "Laste tervisesse panustamine kui investeering tulevikku".

Laste ja noorte vaimsest tervisest räägitakse väga palju. Vahest pöörame sellele teemale liigselt tähelepanu, võimendades ja forsseerides murekohti? Olen kuulnud arvamusi, et kui sel teemal kogu aeg räägitakse, kippuvat noored end ise diagnoosima ja samastuma suunamudijatega, kes oma probleemidele valgust heidavad.

Jätan igaühele hindamiseks, kas meie noorte vaimne tervis on murekoht, aga mina oma tööst lähtuvalt leian, et kuna noored on meie elanikkonna kõige haavatavam osa, peame nende vaimsesse tervisesse suhtuma täie tõsidusega. Nende vaimse tervise muredega on vaja tegeleda ja teha seda aegsasti.

Ei näe elul mõtet

Väga levinud vaimse tervise mure, millega me siin Saare maakonna noortega tegeledes kokku puutunud oleme, on kasvav ärevuse tendents ja depressiivsus.

Nõustades ca 5–6 klienti päevas, täheldasin eelmisel õppeaastal ja eriti pimedal sompus kaamose ajal, et iga teine mu klient koges rõhuvat elumõttetust, kurnatust niivõrd, et esinesid suitsiidimõtted ning suisa enesetapukatsed kui ainus lahendus süngest seisundist välja pääseda.

Niisugune jõuetus motiveerida end oma kohustustega hakkama saama – olgu selleks koolikohustus, vastamine vanemate või õpetajate seatud ootustele – viib selleni, et noor inimene kaalub tõsiselt elust lahkumist.

Jah, koolis käimine ja õppimine on lapse kohustus, aga kui selle kohustuse mittetäitmise ja koolitõrke korral hakkame nõustamiskabinetis põhjusi tuvastama – nii-öelda kihte maha koorima, mis on sellise olukorrani viinud –, jõuame alatihti juurteni, mis peituvad sügavamal. On see siis koolikius, napid sotsiaalsed või eneseväljendamise oskused, vähene tugi ja turvatunne kodus või sõprade ringis. Ühesõnaga: noor on jäänud omapäi ja toetuseta.

On ilmselge, et ühel hetkel laps tõrgub kooli minemast, kui seal on tema jaoks ebaturvaline või vähesed eduelamused hakkamasaamisel. Ta ei oska ka ise abi paluda ega olukorda lahendada – siin on vaja märkamist, sekkumist, toetamist!

Mind on jahmatanud, et seksuaalne väärkohtlemine on Saaremaal tõsine teema, sealhulgas oma lähedaste pereliikmete poolt. Varem pole ma oma ametis sellega nii palju kokku puutunud, kui siin regioonis 2,5 aasta jooksul töötades. See, kui palju hapraid arenevaid lapsi on meil ohvri rollis, milliseid traumeerivaid kogemusi, vildakaid uskumusi ja väärarusaamu see neis põhjustab – tunnen suurt vastutust ja soovi neid kliente erilise hoole ja südamega toetada nende tervenemise teekonnal.

Tõstatan veel ühe teema – meie noorte seas on samuti levimas enesevigastamine. Noored leiavad, et kuhjunud pinget aitab viimases hädas ja teadmatuses leevendada see, kui end lõikuda või mõnel muul moel vigastada. Osalt on see trend seotud ka sotsiaalmeediaga, kus n-ö inspiratsiooni saadakse. Kuidas küll? Endale füüsiliselt haiget teinud noortega vesteldes on selgunud, et nad on näinud sellekohaseid klippe näiteks TikTokis või on jaganud oma kogemusi, see on aga ajendanud ka neid endid katsetama.

Juttu kokku võttes jõuame sinna, et paljude meie noorte, kes välist toetust vajavad, minapilt on negatiivne. Noor inimene ei usu endasse piisavalt, ta on enda suhtes ülearu kriitiline, sageli puudub tal usalduslik suhe oma pereliikmetega. Selline noor tunneb end otsekui üksik kõrberändur, kes on segaduses ja eksinud, leidmata omal jõul õiget teed. Siin saame meie paljuski üheskoos aidata!

Veereva lumepalli efekt

Sageli ei nähta muret enne, kui see on juba suureks paisunud. Enamasti on nii, et kui noor inimene meie juurde nõustamisele jõuab, oleme tihti silmitsi juba suurte probleemidega. On ju vaimse tervise probleemidel kombeks veereva lumepalli kombel kasvada. Küsimus on, kuidas me seda veeremist peatada saame.

Oma töös näen iga päev, et ükski laps ega noor ei ole oma olemuselt halb. Küll aga peame välja uurima, miks see noor inimene nii käitub.

Tihti on lapse probleemide taga katmata baasvajadused – olgu see une- või mõni muu vajadus.

Noortel, nii nagu meil kõigil, on vaja inimesi ja toetavat keskkonda, kus kogeda hoolivust, pühendumist nende kuulamisel, tagasipeegeldamisi nende tugevuste väljatoomisega, mitte pidevaid osutamisi ebapiisavustele, vigade mainimisi, kinnistamaks hoopis mustrit, kus pidevalt tuuakse esile ebapiisavused või negatiivne käitumine.

Meie noored peaksid saama meilt sõnumi, et erinevaid tundeid tunda on täiesti okei. Küll aga peame meie, täiskasvanud, noori õpetama ja suunama, kuidas oma tunnetega toime tulla, kuidas käituda ning seejuures oma kaaslastega arvestada. Meie eeskuju, pühendumine ja suunamine on võtmetähtsusega!

Miks ei tohiks tundeid alla suruda? Kasvõi seepärast, et see võib tekitada pingeid, mis kuhjudes võivad välja lüüa nii vaimse kui ka füüsilise tervise probleemidena.

Paraku tundub, et toetuse pakkujaid on meie noortel vähevõitu. Siin on koht, kus sooviksin, et igaüks, nii lapsevanem kui ka inimene, kes noortega töötab, vaataks ka endasse ja leiaks ressursse panustamiseks. Me ei saa ega tohi noortest mööda vaadata, sest nemad on meie ressurss ja investeering. Kasvatame üheskoos vaimse tervise teadlikkust!