Ajutisest äraminekust sai eludepikkune kohanemine võõrsil

Maire Forsel Foto: reform.ee

"Mu vanaisa laevaga põgenes 1944. aasta sügisel Laugu rannast peaaegu 200 inimest. Neist traagilistest kodude mahajätmistest on tänaseks möödas 80 aastat, aga valu ei kao," kirjutab ettevõtja Maire Forsel.

23. september 1944. Mu ema Elli on 15 aastane ja teel koju Hiiumaalt, kus ta suvel ühes talus tüdrukuna töötanud oli. Paar päeva varem on venelased Tallinna pommitanud ja küüditamishirmus eestlased on hakanud läände põgenema. Perekond, kelle juures mu ema Hiiumaal töötas, oli päev varem läinud kolmemastilise purjelaeva pardale, et põgeneda Rootsi. Nad olid valmis mu ema kaasa võtma, aga ema ei tahtnud – koduigatsus oli suur, nii et ta kiirustas Saaremaale oma pere juurde.

Paraku jäi ta täpselt ühe päeva hiljaks ja koju Laugu jõudes leidis ta eest tühja talu. Ta istus tee äärde maha ja nuttis, kui tuli naabrinaine, kes imestas: "Mida sina, Elli, veel siin teed, teised läksid juba eile Rootsi ära?!" Kuidagi olid ta vanemad saanud Hiiumaa perega kontakti ja leppinud kokku, et Elli läheb nendega kaasa, et küll siis Rootsis üksteist üles otsitakse. Aga lapse asi, ta tahtis kiirelt oma lähedaste juurde ja see otsustas kogu tema edasise saatuse. Ta jäi 15aastaselt ilma oma õdedest ja emast-isast.