/nginx/o/2019/09/10/12545750t1h29b4.jpg)
/nginx/o/2019/06/06/12235734t1hd397.jpg)
"28. septembri hommikune telefonikõne kella 4 paiku Indrek Tarandilt: "Kuule, saame siseministeeriumis kokku! Ätil on abi vaja (Ätt – Andres Tarand). Estonia läks põhja..."," kirjutab 30 aasta tagusest päevast saarlane Erki Aavik.
Tellijale
ERKI AAVIK ⟩ Lõputute oletuste kordamine hukkunuid tagasi ei too
Mõistagi on 30 aasta möödumisel parvlaev Estonia hukust ajakirjanduses taas mitu artiklit. Lugesin paari neist, Tiina Kruusi intervjuud Marii Karelliga ja Pekka Erelti artiklit Ekspressis.
Ega ma tahtnud kumbagi lõpuni lugeda, sest mõlemas on minu jaoks üht-teist häirivat inimeste ja meresõidu kui igivana kultuuri suhtes. Ei taha ja ega õieti saagi ajakirjandusele seda ka ette heita, ajakirjandus "käsitlebki" ettevõetut, olgu inimesed, sündmused või nähtused, tundevabalt. Kui võimalik. Sageli ka asjatundmatult ja pinnapealselt, sest töökorralduse tõttu polevat paremini ju võimalik, pole aega süveneda.