JÄRELEHÜÜE ⟩ Els oli meile nagu ühe pere hooliv ema

Els Trei 2017. aastal. Foto: Maanus Masing

Sügisvärvides oktoobrikuu täiskuu kumas lahkus endise 4. lastepäevakodu juhataja Els Trei, kes oli meile kõigile nagu ühe pere hooliv ema, alati olemas nii suurte kui väikeste jaoks.

Ikka veel terendab silme ees pilt tema väärikast rahulikust sammust lasteaia poole, mis ärgates ootas oma naerusuist rõõmsameelset perenaist koduteelt.

Ei möödunud ühtegi hommikut, mida Els poleks alustanud lasterühmade heatujulise tervitamisega, ja kui parasjagu tähistati lapse sünnipäeva, võttis ta üles toreda viisijupi.

Kui lasteaial endal oli sünnipäev, kudus ta igale rühmale kingituseks nukutekid ning sellest haaratuna jõuti välja suure lapitekini, mille õmblemisel osales majarahva kõrval üle saja ema-vanaema. Oli tore näha, kui lapsed saali põrandal tekil istusid ja nende nägudelt peegeldus ühine soe kodutunne.

Tulles kaasa oma töötajate uute mõtete ja ettepanekutega, pidas Els alati kõigiga nõu – "Tulge, targad naised, nagu te olete!", ning pakkus kohvi kõrvale oma kuulsaid peopesasuurusi pirukaid, mille küpsetamisel oli abiks meile kõigile oma inimeseks saanud Elsu abikaasa Sulev.

Tagasihoidlikul moel oli Elsu pere lasteaia elus ikka olemas. Tänu ta ilumeelele ja aiatööarmastusele ilmusid meie maja õuepeenrasse lilleistikud ja kompost Jaagu talu maadelt. Mäletame siiani suurt põldubade kogust, mida kõik lasteaialapsed liivakastiäärtel istudes puhastasid ja millest tehtud maitsvat suppi hiljem ühiselt saalis söödi.

Ei lähe meelest ka Sulevi keedetud angerjauhhaa, mida nende maakodus Kangruseljal piknikul pakuti. Els jagas nii meie kui ka lastega oma tõekspidamisi pereelust, loodusest, hindas vaimuvara, muusikat, pidas au sees traditsioone. Usume, et paljudel meie maja kasvandikel ja nende vanematel on meeles toredad peod, mida väärtustas oma kohalolekuga ka maja perenaine.

Els oli lastele nagu vanaema, kelle põlletaskus peitus rahvatarkusi, kõnekäände tubliduse ja töökuse kohta, liisusalme ja lihtsalt häid sõnu. Tuleb meelde, kuidas ta igas rühmas kutsus lapsed enda ümber ja näitas sibulavaniku punumist, samal ajal oma lapsepõlve päikesest – vanaemast – rääkides.

Pidasime loomulikuks, et kõikidel meie väljasõitudel loodusesse, kultuuriloolistesse paikadesse oli Els alati kaasas hea Saaremaa tundjana ja abiks laste kantseldamisel. Oma energia allikaks pidas ta optimismi.

Südamesse on jäänud soe tunne Elsu siirast huvist meie perede käekäigu vastu ja soov jagada oma muresid-rõõme. Ta oli kogu aeg kursis maja eluga, leides tunnustava sõna tubli töö eest nii lastele kui ka meile kõigile. Suheldes lapsevanematega, tundis ta uhkust oma lasteaiapere üle, samas olles ise selle südameks, jättis ta meid kiites ennast alati tahaplaanile.

Elsu tugevus oli see, et ta liitis meid kõiki nende pikkade aastate jooksul (1974–2000) kindlalt kokku, mille eredaks tõenduseks on üle 20 aasta kestnud kokkusaamised endiste kolleegidega.

Märkmed lasteaiaelust ja koosviibimistest jõudsid Elsu kroonikaraamatusse, mida nüüd mälestuseks on tore sirvida.

Aitäh Sulle, kallis Els, selle eest, et Sinuga koosoldud aega saame meenutada siira südame ja tänuga.

Endise 4. lastepäevakodu pere