JUHTKIRI Kust saada rohesärtsu: unelm vs. reaalsus

Copy
Rahakott. Pilt illustratiivne.
Rahakott. Pilt illustratiivne. Foto: Eero Vabamägi

​Täna räägitakse Saaremaa vallavolikogus maakonna energeetika arengukavast, mis on veidi nagu jätkuks kuu aega tagasi vastuvõetud Saaremaa valla arengukavale.

Mõlemas on palju ilusaid mõtteid ülikiirele taastuvenergiale "täielikust" üleminekust järgmise viie aasta jooksul. Mõlema arengukava puhul on tegemist lootuste ja unistustega, mille puhul võiks öelda, et taastuvenergia on küll tulevik, aga ta ei tule meile kätte nii odavalt, nagu usume. Tegemist on unistava visiooniga, millel hinnasilti küljes pole.

Eesti vetesse rohkete meretuuleparkide rajamise idee hõigati paraku välja kaua aega enne seda, kui oli kalkuleeritud kõike sellega seonduvat. Nüüdseks on hoog maha käinud ja jutt käib vaid ühest suuremast meretuulepargist.

Arendajad ootavad, et riik annaks selle rajamisel garantii suhteliselt kõrge määraga taastuvenergiatasu maksmisega. Samal ajal pole riik siiamaani aru saanud, kas me ikka vajame nii palju sellise lõpphinnaga elektrit ja loksutab eelduslikku raamreeglistikku edasi-tagasi. Kui maksta taastuvenergiatasu täismääraga kogu meretuulepargi võimsusele, siis koos muude lisanduvate kuludega (jaotusvõrgud!) ei pruugi me saada sentigi odavamat elektrit kui täna. Niipalju siis unistusest odavast tuuleenergiast.

Unistada ju võib ja ka peab, samas on hetkel ikkagi ääretult ebaselge, kas ja kuivõrd tooks meretuuleparkide rajamine reaalset õnne meie õuele ja raha lihtsate saarlaste kukrusse.

Saarte Hääl soovitab aja maha võtta ja keskenduda maismaale, kus arendajate huvi ka ilma suurte riigi garantiideta olemas. Me ei pea nui neljaks rajama tohutu kalleid meretuuleparke, mille toodangut meile endale vaja ei ole ja maksma maksumaksja rahaga kinni Lätti või Saksamaale eksporditavat elektrit.

Tagasi üles