Raha laenamine selle põletamiseks ei ole mõistlik

Rasmus Kattai Foto: Eesti Pank

"Eesti riigirahanduse aruteludes kuuleb tihti, et riik peaks rohkem laenama ja investeerima ning siis oleks majandus meil praegu palju paremas seisus. Kui see oleks nii, siis miks on Eesti majandusel möödunud aastatel läinud halvemini kui Balti naabritel, kuigi riik on rohkem võlgu võtnud kui Läti ja Leedu?" kirjutab Eesti Panga ökonomist Rasmus Kattai.

Kui vaadata kõikide Euroopa riikide pikema aja saavutusi, siis ei paista ka seal, et majandusse pumbatud laenuraha oleks taganud jõudsama majandusarengu ja suurendanud inimeste jõukust. Võtkem näiteks Taani, Hollandi ja Rootsi – ühed paremal järjel Euroopa Liidu maad, ent riiklik laenukoormus on üks madalamaid. Samas pole mitmed Lõuna-Euroopa riigid suutnud kordades suuremat laenukoormust võrreldavaks majanduseduks konverteerida. Asjaolusid, mis mängu tulevad, on palju, kuid kui otsida sellelt pildilt ühisnimetajat, on selleks järeldus, et riigi laenukoormuse tõus on tihti tõhusa majanduspoliitika puudumise tagajärg.

Riigi majandusarengut mõjutavad paljud asjaolud, nende hulgas näiteks geograafiline asukoht, loodusressursid, institutsioonid, regulatsioonid, haridussüsteem, poliitiline stabiilsus ja majanduspoliitika. Ammendavam loetelu on mõistagi pikem, sisaldades ka servamisi majandusasjadesse puutuvaid nähtusi, nagu kultuur, inimeste väärtused ja hoiakud jne. Kui geograafiline asukoht ja loodusvarad kõrvale jätta, siis muud asjaolud on suuresti riigi elanike ja ühiskonna enda määrata ning majandusarengu edukus sõltub sellest, kui tõhusate lahendusteni majanduselu korraldamisel jõutakse.

Raha on vahend, mitte lahendus ise

Võib öelda, et riigi ja selle elanike jõukuse kasvatamise puhul on kõige kaalukamad vahetult majanduskeskkonda puudutavad valikud. Määravaks saavad ideed nii tööstus-, tööturu-, maksu- kui ka muu poliitika teemal, mida seaduste ja reeglite abil ellu rakendatakse. Kui mõned erandid välja arvata, on raha üldjuhul vahend eelmainitud ideede ja lahenduste teostamiseks, mitte aga lahendus ise. Heast ideest tõuseb raha abil kasu, halb idee neelab raha. Sama põhimõte kehtib nii üksikisiku, ettevõtte kui ka riigi tasandil. Iga investeeritud euro või ka miljon ei ole sama kasuteguriga.

Kui alustav ettevõtja ostab kogu krediidilimiidi eest võimalikult uhke auto, siis äriplaanist, mis iganes see oli, head nahka ei tule. Markantne näide, paraku aga elust enesest.

Enamik maailma riike maadleb praegu laenamisvajaduse vähendamisega ja väärikas ajakiri The Economist kirjutas alles hiljuti globaalses võtmes, kuidas riiklik ülekulutamine muutub tuleviku jaoks üha koormavamaks. Maailmapanga andmetel läks 2022. aastal riikide kogukuludest laenude intressimakseteks keskmiselt 7%, Euroopa Liidu riikidel veidi alla 4%. IMF-i juht Kristalina Georgieva on äsja hoiatanud, et üleilmselt kõrge võlataseme ja vinduva majanduskasvu tõttu ootab ees keeruline tulevik. On igati õigustatud küsimus, milline on seos riigipoolse juurdelaenamise, majanduskasvu ja inimeste majandusliku heaolu vahel.

Eri maid kõrvutades on näha, et ei ole kaugeltki nii, et rohkem laenu võtnud ja laenuraha kulutanud riigid on saavutatud parema elujärje. Euroopa Liidus on Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania võlatase aastakümnetega paisunud kordi suuremaks kui Rootsil või Taanil, aga sissetulekutasemelt elaniku kohta jäädakse tublisti maha.

Tuleb märkida, et Rootsi ja Taani puhul ei ole võimalik välja tuua ka selget loomulikku eelist, mis oleks neile parema lähtepositsiooni andnud. Pigem vastupidi – külmem kliima ja Euroopa suurte ajalooliste tõmbekeskuste suhtes kaugem asukoht on nõudnud hoopis puudusi kompenseerivat lisapingutust.

Laenuraha juurdepumpamisest ei piisa

Naabrid Saksamaa ja Belgia on võrreldava sissetulekutasemega, ent Belgia on aastakümnetega jõudnud kaks korda suurema võlakoormani – sama suureni kui Hispaanial, ent edestades Hispaaniat märgatavalt sissetulekute poolest. Erinevaid Euroopa riike selliselt kõrvutades joonistub selgelt välja, et majanduskasvuks ja inimeste elujärje parandamiseks ei piisa laenuraha juurde pumpamisest, vaid olulisem on see, milline on riigi majandusmudel ning mida juurdelaenatud vahenditega peale hakatakse. Omajagu tõde on ka vastupidises ehk paljudel juhtudel on riigi laenukoormuse tõus tõhusa majanduspoliitika puudumise tagajärg. Sekka ka erinevatest kriisidest tingitud tarvidus tagasilööke pehmendada, aga see pole olnud peamine põhjus.

Oleme harjunud mõtlema, et Eesti riigi võlatase on madal ja kui võrrelda Eestit teiste Euroopa riikidega, vastab see ka tõele. Teisalt jälle – sel aastal on Eesti võlatase kasvanud kõikide Euroopa Liidu riikide hulgas kõige kiiremini. Kõige väiksema võlakoormaga Euroopa riigi tiitli kaotasime äsja Bulgaariale. Kui kitsendame fookuse Baltikumile, siis on näha, et Eesti riigieelarve on viimastel aastatel olnud suuremas puudujäägis kui lõunanaabritel ning riigivõlg on seetõttu kasvanud kiiremini. Kas see on taganud meile paremad majandustulemused? Ei, kahjuks ei ole. Ametliku statistika järgi on Eesti kogutoodang kahanenud rohkem kui Lätis või Leedus ja koguni enam kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Järelikult peitub majanduskasvu võti milleski muus.

Asjaolu, et Eesti võttis möödunud kümnenditel elatustaseme poolest vanale Euroopale jõuliselt järele ilma riigi võlakoormuse märkimisväärse kasvuta, on märk seni hästi töötanud ja oludesse sobinud majandusmudelist. "Seni", sest endine kasvumudel või vähemalt osa sellest sama edukalt enam ei tööta. Ühest küljest on Eesti tootmise asukohana muutunud kalliks, seda nii tööjõukulude, üldise elukalliduse kui ka mitmete tootmissisendite hinna poolest. Regulatsioonide hulk on kasvanud, dünaamilisust on vähem ja asjaajamine teinekord väga aeganõudev.

Teisest küljest on ettevõtete laiem tegevuskeskkond mitmete üleilmsete protsesside toimel muutunud ning deglobaliseerumisest, rohepöördest ja muudest megatrendidest veetuna pannakse praegu paika tulevaste aastate kasvuvõimalused ja -trajektoor. Eesti tulevikuperspektiivi silmas pidades on oluline vältida selle rongi alla jäämist. Tuleb tegutseda.

Siin-seal on avaldatud arvamust, et majanduse elavdamise nimel tuleks praegusel keerulisel ajal maksude tõstmise ja/või kulude kärpimise asemel laenu võtta. Aeg on keeruline, kahtlemata, aga selline arvamus ei tundu arvestavat tõsiasjaga, et riiklik võlg on eelarvepuudujäägi katmise, mitte vähendamise vahend. Probleem on just puudujäägi suuruses, mis midagi ette võtmata ületaks 3% suurust maksimaalselt lubatud piiri pika puuga. Ja võlg jätkaks kiiret kuhjumist.

Miks riigi võlakasvust hoolida?

Miks riigi võlakasvust üldse hoolida? Põhjuseid on omajagu. Esiteks, võla pealt on vaja tasuda intresse ning mida suurem on võlg, seda suurem osa jooksvatest maksutuludest läheb intresside katmiseks ja selle võrra väheneb võimalus pakkuda avalikke teenuseid. See on niigi ajapikku muutumas üha tõsisemaks väljakutseks, sest vananev ühiskond vajutab üha tugevamalt riigi kulupedaalile nii tervishoiu kui ka pensionite vallas. Pärast kogumispensioni vabatahtlikuks muutmist ja isiklike pensionisäästude vähenemist võib olukord tulevikus olla suisa kriitiline.

Teiseks, suurem võlg tähendab üldjuhul, et vähenevad riigi võimalused kriiside ajal stabiliseerijana majandusellu sekkuda. Raha muutub turbulentsetel momentidel kallimaks, intressimaksed suurenevad ning majanduse turgutamiseks jääb vähem vahendeid. Kuid stabiliseerimissuutlikkus on eriti oluline Eesti-suguse väikese ja välismaailma mõjudele avatud riigi jaoks.

Kolmandaks, püsiv ülekulutamine, mida võlgu elamine endast kujutab, tõstab turumajanduse tingimustes hinnataset ehk sama raha eest saab lõppkokkuvõttes vähem.

Neljandaks, mitte ainult suur, aga ka selgelt kasvav võlakoorem vähendab usaldusväärsust investorite ja võlausaldajate silmis. Olgu selle tõestuseks kasvõi hiljutine Eesti krediidireitingu alandamine, mille üheks põhjuseks oli märgitud korrast ära riigirahandus. Kehvem reiting võib tõsta laenu hinda ka ettevõtete jaoks ning rahastamisvõimaluste halvenemine pärsib majanduse arenguvõimalusi.

Valitsuse poolt ettevõetud riigirahanduse korrastamine on samm õiges suunas ja seda mitte tühipaljalt reeglite täitmise nimel, vaid vältimaks sisulist probleemi, mis kaasneb ülekulutamisega. See on aga pool rehkendusest.

Teine osa tööst seisneb majanduskasvu ergutamises. Ergutamises muude vahenditega, kui otse raha jagades, mis on küll kõige lihtsam tee, aga ei taga pikaajalist ja kestvat majandusliku heaolu kasvu. Alles hiljuti esitles riigikogu juures tegutsenud konkurentsivõime ekspertkogu tervet rida ettepanekuid ettevõtluskeskkonna ja konkurentsivõime edendamiseks ning majanduskasvu soodustamiseks. Ekspertkogu raportit võib vaadelda kui ühte ja üsna olulist kivi müüris. Töö selles vallas peab jätkuma ning lahendused paberilt ka ellu jõudma.

Kui riigi majandusmudel ei ole konkurentsivõimeline, ei aita elujärge püsivalt parandada ka laenamine. Laenuraha inimestele ja ettevõtetele edasi jaotades, ilma et seda toetaks edukas majanduspoliitika ja arenev ettevõtlus, on võrreldav laastutulega – valgust on täpselt seniks, kuni laenuraha põleb ja ei kauemaks. Selliselt kulutamine on perspektiivitu ja lühinägelik. Ühel momendil tuleb küllastumuspiir ette, laenukraanid jooksevad kinni ja saabub tõemoment – kas käidud on Taani või Itaalia rada mööda. Laenamine on mõistlik, et pehmendada ootamatute majanduslike tagasilöökide ja kriiside tagajärgi, aga jooksvate kulude pidev katmine laenuga ei paku ei lahendust ega ka kindlust tuleviku suhtes.