Onkoloog ⟩ Hingeline kriis on kõige suurem vahetult pärast diagnoosi saamist

Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogid dr Kersti Kallak ja dr Elina Lehtmaa rinnavähi patsientidele jagatava lootuselille karbiga. Foto: Tartu Ülikooli kliinikum

Rinnavähki diagnoositakse aasta-aastalt üha sagedamini ja see on naistel kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Positiivne on, et üha sagedamini avastatakse haigus esimeses staadiumis, mil terveks saamise tõenäosus on 98–99 protsenti. Tartu ülikooli kliinikumi onkoloog doktor Kersti Kallak räägib, mida võiks iga naine ja tema lähedane rinnavähist teada.

Kasvanud diagnooside hulga taga on nii sagedasem haigestumine kui ka see, et käiakse rohkem rinnakontrollis ja seetõttu avastatakse kasvajaid rohkem. Mõistagi mängib rolli ka naiste keskmine kasvav eluiga. Rinnavähki haigestumus kasvab hüppeliselt menopausi järgselt, 50. eluaastates, aga paraku haigestuvad ka noored, mistõttu ei tohi eeldada, et rinnavähk noori ei puuduta ja kaebuste korral tuleb kindlasti pöörduda kontrolliks rinnakabinetti.

Õnneks on teadlikkus haigusest kasvanud ja ka sõeluuringutes osaleb igal aastal üha rohkem sihtrühma naisi, aga näiteks Põhjamaade tasemel me sellega veel ei ole – kui Eestis osales eelmisel aastal sõeluuringus 65 protsenti kutsututest, siis Skandinaavia riikides on osalemine 75–80 protsenti. Eestis kutsutakse rinnavähi sõeluuringule 50–70- ja 74-aastaseid naisi iga kahe aasta tagant.

Tervist tuleb jälgida

Vähki pole tervislike eluviisidega täielikult ennetada võimalik, aga ise ei tasu ka haigestumisele kaasa aidata. Kõige olulisem on mitte liialdada alkoholiga ning hoida normaalset kehakaalu. On leitud seos vähi ja alkoholi liigtarbimise ning vähi ja ülekaalu vahel. Kui süüa tasakaalustatult, teha mõõdukalt sporti ja olla halbade harjumustega tagasihoidlik, on naine omalt poolt kõik teinud.

Alati sellest kahjuks ei piisa. Osal naistel võib haiguse tekkeks olla geneetiline eelsoodumus. Kui seda viimast on põhjust eeldada, sest suguvõsas on esinenud rinnavähki, võiks paluda perearstilt saatekirja geneetiku juurde. Kui seal selgub, et rinnavähki tekitava geenimuutuse kandlus esineb, võetakse inimene n-ö luubi alla ehk ta peab käima sagedamini kontrollis. Üldiselt on geneetiline eelsoodumus siiski vaid 5–10 protsendil juhtudest vähi põhjustajaks.

50+ vanuses naisi kutsutakse regulaarselt sõeluuringule. Osaleda tasub kindlasti, sõltumata eluviisidest või eelsoodumusest. Kui juba varem, kolme- või neljakümnendates tekib mõni rinnakaebus või on rinnas suisa kõva tükk, siis tuleks pöörduda oma perearsti poole või rinnakabinetti, kuhu pole perearsti suunamist tarvis. Rinnakabinetis võtab üldjuhul vastu rinnale spetsialiseerunud ämmaemand, kes suunab vajadusel edasi mammograafiauuringule või ultrahelisse. Rinnakabinetid asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Viljandis.

Alati on lootust

Rinnavähi ravi on tohutult arenenud ning paljud patsiendid saavad kas täiesti terveks või elavad veel pikalt ka oma haigusega. Seejuures on võtmeteguriks varane avastamine. Praegu avastatakse umbes 40 protsenti ehk alla poole rinnavähi juhtudest esimeses staadiumis, mil täieliku paranemise tõenäosus on 98–99 protsenti. Loomulikult vajab ka sellisel juhul vähk kohest sekkumist, ravi sõltub konkreetsest vähitüübist ja võib kesta kolmest kuust mitme aastani.

Mida hilisemas staadiumis vähk avastatakse, seda kiiremini langeb täieliku paranemise tõenäosus, näiteks kolmanda staadiumi puhul on see 70 protsenti. Neljandas ehk kaugelearenenud staadiumis pole päris terveks saada enam võimalik, küll aga võimaldavad kaasaegsed ravimeetodid sõltuvalt vähitüübist pikendada patsientide elu oluliselt. Neljandas staadiumis avastatakse vähk praegu umbes 10 protsendil juhtudest. Oluline on, et ühiskonna teadlikkus jõuaks nii kaugele, et meil liiga hilja avastatud vähijuhte oleks üha vähem, sest kui rohkem kasvajaid avastataks esimeses või teises staadiumis, oleks suremus rinnavähki väiksem.

Vähiravi on igal patsiendil individuaalne, kellegi teisega ennast ja oma raviskeemi võrrelda ei tasu. Kui vähk avastatakse varakult, võib piisata operatsioonist ja kiiritusravist, millele järgneb üldjuhul veel hormoonravi, kui patsiendil on vastav vähitüüp. Patsiendi aktiivravi võib piirduda kolme-nelja kuuga, seejärel saab naasta oma senise elu juurde – käia tööl ja trennis, reisida ja hobidega tegeleda.

Paljudel juhtudel on võimalik teostada rinda säästev operatsioon. Kui see pole võimalik, rahastab rinna taastamise operatsiooni tervisekassa. Seetõttu ei pea naine suure tõenäosusega ka esteetiliselt oma elust midagi kaotama. Kui vähk avastatakse kas hilja või see on agressiivse iseloomuga, on ravi palju pikem ja keerulisem, lisaks operatsioonile ja kiiritusravile kasutatakse vähiraviks nii keemia-, immuun-, hormoon- kui ka bioloogilist ravi.

Emotsionaalne šokk on suur

Isegi kui me teame, et rinnavähki haigestub elu jooksul iga kaheksas naine ja Eestis saab aastas selle diagnoosi ligi 800 naist, tuleb enda või lähedase diagnoos alati šokina. Kuigi arstid ei saa anda garantiisid ja alati on võimalus, et vähk osutub ootamatult agressiivseks, on oluline keskenduda sellele, et paljud naised saavad terveks. Ja kui ka ei saa, siis enamasti võimaldab tõhus kaasaegne ravi elada veel mitmeid aastaid.

Kuna emotsionaalne šokk on paratamatu, ei pruugi patsient kohe osata küsida õigeid küsimusi ning info üleküllus ehmatab, lõi Roche Eesti koostöös Tartu ülikooli kliinikumi, Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla onkoloogide ja patsientidega lootuselille karbi, mis võiks olla diagnoosi saanud patsiendile keerulisel teekonnal toeks. Käsitööna valminud lillekarbist leiab patsient nii praktilist, meditsiiniliselt kontrollitud infot kui ka teiste kaasteeliste julgustavaid lugusid, et jaguks motivatsiooni haigusega võitlemisel.

Arst jagab infot ravi, selle eesmärkide ja võimalike kõrvaltoimete kohta, aga kui inimene tunneb, et sellest jääb vajaka, siis on kliinikutes vähipatsientidele eraldi toeks ka kliinilised psühholoogid, hingehoidjad ja valuraviarstid, samuti õdedest nõustajad, kelle poole võib alati pöörduda. Enamasti ongi hingeline kriis kõige suurem pärast diagnoosi ja enne raviplaani saamist, pärast seda kogutakse ennast kiiresti, sest inimesel on eesmärk edasiliikumiseks. Arusaadavalt vajab patsient siiski palju tuge ka lähedastelt, sest raviperiood on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt keeruline, enamasti peab töölt koju jääma ja see kätkeb endas tervisemure kõrval ka olmeprobleeme.

Kas vähk võib tagasi tulla, on kõige sagedasem arstile esitatav küsimus ja patsientide suurim hirm. Kui haigus avastatakse esimeses staadiumis, pole agressiivse loomuga ja patsient saab kohe ravi, siis reeglina ei tule, aga päriselt välistada seda ei saa. Mida hiljem vähk avastatakse, seda tõenäolisemalt võib pahaloomuline kasvaja hiljem naasta. Just seetõttu saavad patsiendid enamasti järelravi ning on pikemalt jälgimise all ehk peavad käima arsti määratud regulaarsusega kontrollis. Küll on põhjust säilitada ka rinnavähi diagnoosi saanuna positiivne meel, sest ravivõimalused on head ja isegi kui ravi seab mõneks ajaks elus piiranguid, elab naine ravi lõppemisel enamasti veel aastaid täisväärtuslikku elu.