RAILI SEPP ⟩ Laskem lastel liikuda, aga mõistliku koormusega

Raili Sepp Foto: Siim Metsmaa / Saarte Hääl

"Igasugune ülekoormus võib viia vigastuste või jäset säästva kehahoiakuni. Kui laps saab aga liikuda ja treenida mõistlikul koormusel, võib ta sportida vigastusteta ja ilma füsioterapeudi sekkumise vajaduseta," rääkis eelmisel nädalal Saare maakonna liikumisseminaril oma ettekandes "Saare maakonna lapsed läbi füsioterapeudi silmade" Kuressaare haigla füsioterapeut Raili Sepp.

Meil Kuressaare haiglas käivad füsioteraapias väga erinevas vanuses lapsed paarikuisest imikust 19-aastaste noorteni.

Miks pöördutakse lapsega füsioteraapiasse? Põhjusteks on lapse neuroloogilised probleemid, mahajäämus arengus, kindlateks arenguetappideks väljakujunemata oskused, jäme- ja peenmotoorika kohmakus. Füsioteraapiasse tullakse ka vale kehahoiaku ja rühihäirete tõttu, pikemat aega kestnud valu pärast ning vigastuse või operatsiooni järel. Väheolulised põhjused ei ole ülekoormusest tingitud vigastused. Seda peavad nii lapsed kui ka nende vanemad kindlasti jälgima!

Üks füsioteraapia eesmärke on pärast vigastust või operatsiooni taastada terapeutiliste harjutuste abil lapse funktsionaalne võimekus, et vähendada uue vigastuse tekkimise ohtu. Meie terapeudid aitavad lapsi ja ka koolitavad nende vanemaid.

Ülekoormus võib tuua vigastuse

Liikumine on loomulik ja iseenesestmõistetav osa lapse igapäevaelust ning hädavajalik lapse normaalseks vaimseks ja füüsiliseks arenguks.

Tervete laste puhul kehtib Tervise Arengu Instituudi soovitus, et lapsed vajavad iga päev vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva koormusega liikumisaktiivsust, eelistatult vabas õhus. Tund liikumist võib koosneda erinevatest tegevustest – pallimängust sõpradega, rattaga sõitmisest, kulli mängimisest või treeningul osalemisest. Oluline on, et tegevus kestaks vähemalt 10 minutit järjest ning oleks kergelt hingeldama ja/või higistama ajav.

Liikumisaktiivsus rohkem kui 60 minutit päevas toob tervisele ainult täiendavat kasu. Samas, kui see 60 minutit saab lapse vanust ja tema kasvuspurti arvestades liiga palju lisa ning liikumise intensiivsus läheb liiga kõrgeks, puhkuseperioodid ei ole piisavad, siis võib tekkida põhjus pöörduda füsioterapeudi poole.

Paljud noorte ülekoormussündroomidest on seotud põlvedega – siin mängivad rolli jooksmise ja hüppamise tehnikad, treeningkoormus, kasvuspurdid ja vahel ka treeningpinnas. 90% ülekoormusvigastustest möödub koormuse korrigeerimise ja terapeutiliste harjutuste toel. Puhates läheb korra paremaks, aga treeningule naastes algavad valud uuesti.

Kunagi kui Saaremaale füsioterapeudiks tulin, tundus mulle, et meie vastuvõtule tulijate seas oli väga palju põlvevigastustega jalgpallipoisse. Rääkinud hiljuti ühe jalgpallitreeneriga, sain selgeks, et tol ajal treeniti kunstmuruväljakul, kus said kokku külm maapind, külm pall ja väikese lapse põlv. Siis andiski järele lapse põlv. Seeärast on mul väga hea meel, et meie jalgpallurid saavad Kuressaares sisehalli ja loodetavasti hea põranda, kus laste tervis ei saa nii palju kannatada.

Osalesin ühel seminaril, kus esinenud ortopeed ütles, et kui laps tegeleb jalgpalli või üldse spordiga, siis pole tal mittesportlasega võrreldes suuremat ohtu, et tuleb 60+ vanuses vahetada põlveliiges. Kui tal on aga lapsepõlves tekkinud vigastus, mis ei ole korralikult välja ravitud, siis on tal suurem võimalus saada täiskasvanuna põlveliigese protees. Seega mõtelgem sellele, kui lastega tegeleme ning nende treeningkoormust ja intensiivsust paika paneme.

Nimmepiirkonna ülekoormussündroomiga oleme arvatavasti kõik kokku puutunud. Võrkpallurina ütlen, et see võib paljudel juhtudel olla seotud spordialadega, kus rohkem saab koormust üks kehapool: võrkpall, tennis, ka jalgpall. Selle sündroomi all võivad kannatada ka iluvõimlejad – näiteks on lapsi, kes ühe kehapoole pealt oskavad hundiratast teha, teise pealt mitte. Nii võibki laps sattuda seljalihaste düsbalansi tõttu füsioterapeudi juurde.

Võitlen praegu oma nelja-aastase lapsega, püüdes talle selgeks teha, et tõukerattaga sõites kasutaks ta tõukamiseks ka teist jalga, sest mõlemad kehapooled võiksid olla tasakaalustatult arendatud.

Jõusaalis omaenese tarkusest ei piisa

Jõusaal on liikumiseks väga hea koht ja eriti näidustatud on jõusaalitreening siis, kui lapsel on näiteks sidekoe nõrkus. Asjatundjaga koordineerimata tegevus jõusaalis tekitab lastel-noortel aga tihti vigastusi.

Laste niinimetatud jõusaalianarhia – kui nad tegelikult ei tea, mida nad seal teevad – on probleem ka Saaremaal, kuigi meil on väga palju häid personaaltreenereid.

Meie ehk füsioterapeutide juurde tulevad lihas-/kõõlusvigastustega noored, kes teatavad, et käivad jõusaalis kuus päeva nädalas ja neil ei ole treenerit või juhendab neid hea sõber või nad on kuskilt võtnud jõusaalikava. Väga tähtis on harjutusi tehes kasutada õiget tehnikat!

Mulle meenuvad ühe kooli kehalise kasvatuse õpetaja sõnad, kes ütles: "Ma võin ju koolis rääkida jõusaalist ja seal tehtavate harjutuste tehnikast, aga õpilased ei kuula, sest õpetaja ei ole autoriteet selles vallas." Lapsed ei pruugi kuulata ka oma vanemaid, aga kedagi kolmandat, nagu Saaremaal esinenud Ott Kiivikat, kuulati huviga. Nii tore, et selline koostöö aset leidis!

Füsioterapeudi vaatevinklist on laste sportimisest rääkides väga olulised regulaarne tervisekontroll, treeningueelse soojenduse ja treeningujärgsete venitus-/sirutusharjutuste rutiin, korrapärane ja mitmekesine toitumine, regulaarne vee joomine. Last tuleb julgustada rääkima tekkinud valudest kohe, et vajadusel varakult reageerida. Ja ei tohi unustada lõõgastuse tähtsust lastel! Piisav puhkus treenimise vahel on edu võti!

Rääkides rühist ja rühivigadest – laste rüht võib olla väga erinev. Jah, meie lapsed on palju arvutis ja telefonis. Tihti sunnib neid selleks elu ise: meil ei ole enam päevikuid, vaid e-kool, kooliülesanded on arvutisse viidud. Meie ülesanne lapsevanematena on laps aeg-ajalt ekraani juurest eemale saada. Peame leidma siin tasakaalu.

Uuringud on näidanud, et need lapsed, kes nihelevad ja pidevalt asendit vahetavad – neil on parem rüht ning palju vähem pea- ja kaelavalusid. Seega – laske lapsel niheleda, sest iga uus asend on parem kui eelmine. Märgin, et täna on Saaremaal kaks Schroth-teraapia spetsialisti, kes tegelevad skolioosiga.

Lõpetuseks miljoni dollari küsimus: kuidas me küll selle liikumise ja ekraanides olemise tasakaalu paika saaksime? Ükski äärmus ju lapse normaalset funktsionaalset arengut ei toeta.