Mõni aasta tagasi köitis esimest korda mu tähelepanu üks sotsiaalmeedias ringlev lugu, mis pajatab ajast, kui maailma rikkaim inimene oli veel Bill Gates.
Kord olevat Gates´i käest küsitud, mis tunne on olla maailma kõige rikkam inimene? Selle peale olevat Microsofti omanik vastanud, et seda peaks küsima küll hoopis ühe teise inimese käest.
Ja rääkis loo, kuidas siis, kui ta oli veel vaene ja ülikooli pooleli jätnud ettevõtjahakatis New Mexicos, sai ta mõnedki korrad ühelt ajalehemüüjalt ajalehe tasuta, kui tal tõesti parasjagu pennigi taskus ei olnud. Mida juhtus neil aegadel alatasa.
Aastaid hiljem ja juba rikkaks saanuna tuli talle see ajalehemüüja meelde ning ta otsustas mehe üles otsida. Leidiski. Ja küsis, kas mees teab, kes ta on. "Jah," vastas ajalehemüüja. "Ma mitte ainult ei müü, vaid ka loen lehti – te olete Bill Gates."
Ja siis meenutas Gates talle neid kordi, kui ta oli saanud ajalehe tasuta, ja küsis, kas ta saaks tänutäheks nüüd midagi selle mehe jaoks teha, aga mees tänas ja ütles, et ta on oma eluga niigi rahul.
Gates võttis selle kokku nii: ma võin olla maailma kõige rikkam inimene, aga see mees on alati minust rikkam, sest tema andis mulle tasuta lehti, mis ta pidi oma taskust kinni maksma, aga tema sissetulek ei saanud kindlasti suur olla. Seega on hoopis tema maailma rikkaim mees.